Me oleme õppinud jõulusid pühitsema ülevoolavalt ja luksuslikult. Jõulude tähistamise algus on 1840ndates aastates, enne seda ei teatud neist midagi. Vähemalt ei tähistatud neid nii, nagu me seda tänapäeval teeme.
Lihavõtted oli suur kristlik pidustus, pidustus, mis väljendas suurt kurbust, millele järgnes kiiresti rõõmupidu – Päästja sureb ja tõuseb üles kolmandal päeval. Piibel ei ole kindel Jeesuse sünnipäevas, aga see tähistab uuestisündi – see on aeg, mil loodus tärkab ja ärkab üles talvesurmast. Vähemalt on see nii põhjapoolkeral.
Jõulude mõte sajandite jooksul arenes selleni, et neist sai 12-päevane pidustus, mis algab jõulupühast ja kulmineerub kaheteistkümnenda ööga. Elisabethi-aegsel Inglismaal oli kaheteistkümnes öö päevaks, mil kuninglikus õukonnas etendati näidendeid. Shakespeare kirjutas oma tuntud näidendi „Kaheteistkümnes öö“ jõuluaja viimasel päeval. Näidendis ei ole midagi tegemist jõuludega, pealkiri märgib siin etendamise aega.
Shakespeare on vaid kolmes oma töös maininud jõule. Jõulude kirjelduse annab ta näiteks Hamletis.
Hiljuti ma kirjutasin, kui väga mulle meeldib olla maal. Ometi leian ma end igal nädalalõpul Tallinnast. Kui ei ole ma seal sünnipäeva tõttu, siis on mul mingi kohtumine. Tallinn särab jõulutuledes. On pühade ettevalmistusaeg ja igaüks lausa sunnib end selle üle rõõmu tundma. On hea olla pensionär, kui lapsed on suureks kasvanud. Ma pole saanud maal juba mitu aastat jõulupuudki üles panna, sest kõik lähedased on Tallinnas ja seal on nii palju teha, kellelgi pole aega sõita neli tundi Lõuna-Eestisse. Tallinnas on jõulupeod ja jõulukontserdid peaaegu iga päev, millal siis veel maale sõidu peale saab mõtelda. Katsun mitte muutuda liiga pessimistlikuks.
Scrooge, tegelane Charles Dickensi jutustusest „Jõululaul“, ütleb umbes nii, et mis head sa oled teinud, kui sa oled aasta vanem ja ei ole teeninud rohkem raha. Aga mina, kes ma elan pensionist, ei saa mõtelda rohkema raha teenimisele, kuid ometi on aeg hoida mõlemad asjad kontrolli all.
Jõulud võivad inimese kergesti ära kurnata. On lihtsam oodata jõulujärgset väljamüüki, selle asemel et jõululaupäeval viimasel minutil süütundest SMS-laenuga võetud eurosid kulutada.
Selle asemel, et minna hulluks ja kulutada tohutu suuri summasid jõulukinkide, kaunistuste ja jõulutulede peale, peaks iga perekonnapea tooma tuppa kuuse ja iga perekonnaliige looma oma kuusekaunistuse, mis märgib mingit tähtsat sündmust peres, näiteks kurge beebiga noka otsas. See võib olla ka loteriipilet – ükskõik mis, peaasi, et need asendaksid kommertskaunistusi. Nii saab kuusest perekonna ajalugu, kus iga ese sellel märgib mingit kindlat sündmust ning annab teada, miks ja millal ta on loodud. See toob perekonda armastust ja loovust, mitte suuremaid elektriarveid.
See on ainult mõte ja võibolla ma viin selle maal ka ellu, kui Heli ja minu lapsed jõulude ajaks siia jõuavad. Soovin Heli ja enda poolt kõikidele lugejatele ilusaid jõulupühi!
Viido Polikarpus
