Jõulud läbi aegade

Ja taas ligineb see imeline aeg, kus majad on tuledesäras ja inimesed kuidagi iseenesest armsamad, sõbralikumad ja valmis üllatuma ka väikeste asjade peale.

Tagasi vaadates meenub, kuidas nõuka-ajal jõulusid tähistasime. Tuleb välja, et sugugi mitte kõik inimesed ei tähistanud tollal jõulusid, oli see ju põlualune püha, mille pidamist pidi varjama. Meie kodus aga tõmbas vanaema paksud kardinad (hmm…üldse olid paksud kardinad tol ajal populaarsed) korralikult akende ette ning  sulnis ja piparkoogihõnguline jõuluõhtu võis alata. Vanaema rääkis siis ka lugusid „Eesti ajast“, kuidas sel ajal jõulusid tähistati. Need lood tundusid natuke muinasjutulistena. Lapsena oli minu jaoks muidugi eriti tähtis see kingisaamise hetk. Ja neid oli meie peres kombeks teha palju, kuhjade kaupa lausa.  Jõulud kujunesid läbi minu lapsepõlve sellisteks imelisteks, natuke salajasteks ja salapärasteks pühadeks, mida peeti, sest meie olime…eestlased. Juba lapsena sain omal moel aru, et riigivõim millegipärast just seda rahvuslikkust, põlist kuidagi alla surus. Ometi püsis see pinna all elus ehk isegi tugevamana, sest see oli täis eestlaslikku trotsi.  Jõulud on seega minuga alati koos olnud, alati oodatud, alati mõtestatud.