Forestalia meeskoor istutab laululaagripäevadel alati tamme. Foto Viido Polikarpus.
Äsja lõppes meeskoori Forestalia nädalane laululaager, kus me õppisime uusi laule järgmiseks aastaks. Elasime Metsapoole koolimajas, mis asub Pärnumaal mere ääres, olles väga lähedal Läti piirile. Metsapoole koolihoone on moderniseeritud ja sellel on ka juurdeehitused. Minu meelest on see täiesti uskumatult tore koht, kus lastel on hea koolis käia ja õppida. Aga nagu äärealadel ikka, on ka siin murekohaks töökohtade vähesus, seepärast ei tule elanikke juurde, vaid neid jääb aina vähemaks.
Kabli rand ja kogu see kant on fantastiliselt kaunis. Vesi meres on kristallselge. Laagrinädalal saime iga päev paar tundi ka päikest võtta. Mulle meeldis, et lähedal ei olnud ei restorane, hotelle ega baare. Oli vaid silmapiir, päike ja sillerdav vesi.
Laululaagrisse saabusin ma koos Kuno Kergega. Kuno on meie dirigendi Alo Ritsingu assistent, Alo teine assistent on tema tütar Kadi. Kunagi õpetasin ma Kunole paari akordi kitarril ja aitasin tal isegi kitarri osta. Lapsena ei käinud Kuno muusikakoolis ega laulnud isegi poistekooris. Aga tal oli soov muusikat õppida ja ta astus Tallinna muusikaakadeemiasse. Üheks tema õpetajaks seal saigi Alo Ritsing, kes märkas andekat tudengit. Võibolla oli see isegi hea, et Kuno oli nagu tabula rasa – valge rikkumata leht, millele õpetaja sai oma teadmisi, oskusi panustada.
Forestalia meeskoori liikmed on vähemasti nii vanad, kui olen mina. Paljud on kooris laulnud juba aastakümneid ja mulle tundub, et mitmed laulavad seepärast, et olla lojaalsed Alole. Aga ka Kuno teenis kiiresti välja lauljate austuse ja ma loodan, et meeste lojaalsuse Alole saame üle kanda ka Kunole. Kuno on vaatamata oma noorusele väga nõudlik ja võib vajadusel koori rangel häälel korrale kutsuda. Kuno ja Kadi aga moodustavad koos tugeva meeskonna, sest nad täiendavad teineteist.
Mind teeb kohe kadedaks see, et Alo ja Kadi – isa ja tütar – saavad koos töötada. Minu tütar Maarika elab kaugel Albanys New Yorgi osariigis, aga oma igatsust saan leevendada teadmisega, et loodan tema ja ta varsti sündiva lapsega, oma lapselapsega, oktoobris kohtuda.
Laululaagris alustasime päeva hommikusöögiga kooli kohvikus, millele järgnesid kohe lauluproovid. Alo võttis ühe rühma, näiteks tenorid, Kuno bassid ja Kadi baritonid, hiljem rühmad vahetati. Igaüks töötas selle lauluga, mida ta ise kontserdi ajal dirigeerib.
On vaimustav, kuidas erinevas vanuses ja erineva taustaga inimesed koos suudavad sellist muusikat teha. Mitte kõik ei ole meil suurepärased lauljad, aga Forestalias olles pead sa tahtma laulda ja seepärast kõlabki meie laul hästi. Mina näiteks olen see, kes õpib aeglaselt. Kord, kui ma olin juba kolmas kord vale noodi võtnud, lõi Kuno käed taeva poole ja hüüatas: „Ma tean, et sa ei oska nooti lugeda, aga kas sul vähemasti ei võiks natukenegi olla mälu?!“
Pärast nädalast harjutamist olime valmis kaheks kontserdiks. Esimene toimus Kabli Riigimetsamajandis. Kohe pärast kontserti kiirustasime järgmisesse kohta – Treimanisse, kus peeti oma laulu- ja tantsupidu „Järelpuudutus“, muidugi oli tegu lõppenud laulupeo järelkajaga. Meie laul meeldis rahvale nii, et meid kutsuti kaks korda tagasi.
Mul on hirmus hea meel, et ma Kuno kutse peale Forestaliaga ühinesin. Tavad on väga tähtsad igas kultuuris ja meie peame just laulmist oma elus oluliseks. Kas pole see parem kui nutmine ja halamine eluraskuste üle?
Viido Polikarpus
