Ja viimne päev ja viimne öö
see tuleb ka, ei tulemata jää.
Enne veel, oh anna veel
üks päev, üks öö,
üksainus päev, üksainus öö.
Need read pärinevad „Lihtsa eesti mehe laulust“, mille Hellar Grabbi kirjutas Eesti taasiseseisvumise künnisel. Päevi ja öid oli talle pärast seda antud veel rohkesti. Ent lõpuks saabus ka viimne. Hellar Grabbi uinus viimsele unele Washingtoni lähedal pansionaadis, kus ta oli viibinud neli aastat.
Sündinud, kasvanud üles ja alustanud kooliteed Tallinnas, oli Hellar tõeline vabariigi laps. Tema isa, kolonel Herbert Grabbi, oli Eesti riigipea käsundusohvitser ja nii puutus ka noor Hellar Grabbi Kadriorus kokku president Konstantin Pätsiga. Pagulasena jätkas Grabbi õpinguid Saksamaal Geislingenis ja USA-sse asununa õppis New Yorgis Columbia ülikoolis, mille lõpetas magistrikraadiga raamatukogunduse alal. Tema ainsaks pikemaajaliseks töökohaks oli aastail 1959–1967 Washingtonis Kongressi raamatukogu, ent kogu oma edasise elu ja töö pühendas ta jäägitult Eestile.
Kõigepealt lõi ta kaasa paguluse noorema põlvkonna väljaande „Vaba Eesti“ toimetamises, 1965. aastal sai temast aga kultuuriajakirja „Mana“ toimetaja. Hea suhtlejana oli tema tutvuskond avar ja mitmekesine ning võimaluste avanedes ei peljanud ta oma mainet kaalule pannes ette võtta ka retki okupeeritud kodumaale. Nii sai Grabbist ja tema toimetatud „Manast“ varakult silla ehitaja kahe vägivaldselt lahku löödud Eesti vahel. Juba 1969 tegi ta kaastööd kodumaal ilmunud „Spordilehele“, varjunimede all kirjutas hiljem „Vabadusraadiole“ ja „Vaba Euroopale“ üle 1500 saate, kaastöö kodumaa väljaannetele sai uue hoo sisse alates 1989. aastast. Iseseisvunud Eestis ilmusid üksteise järel artiklite ja arvustuste kogud, „Eestlaste maa“
„Eesti mõtteloo“ sarjas ning neli köidet memuaare.
Oma selgeid seisukohti väljendava esseistliku ja teravapilguliselt kriitilise loomingu kõrval seisis ta alati ka nende varjule jäänute eest, kelles tundis ära lüürilise ande – nii aitas ta pikema aja jooksul trükki Urve Karuksi, Eduard Krantsi, Tiit Lehtmetsa ja Ilmar Mikiveri luulekogusid.
„Mana“ tegijana oli Grabbi eeskujuandvalt nõudlik ka teiste toimetajate suhtes. Ta suhtles kodumaaga faksi teel ka veel siis, kui siin andis töötavat faksimasinat otsida. Kui UTKK-s oli käimas koguteose „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil“ (2008) väljaandmine, saabus selle tegijatele Grabbilt 11-lehekülje pikkune faks, mis oli täis olulisi faktilisi, sisulisi ja keelelisi täiendusi ja parandusi.
Omaette mahukas teema on Hellar Grabbi roll Eesti poliitikas. Meie mehena Washingtonis osales ta Eesti iseseisvuse tunnustamise taotlemise protsessis, omades selleks piisavalt autoriteeti nii Ameerikas kui ka Eestis. Tema tegevust on tunnustatud Valgetähe III klassi teenetemärgi (2000), Riigivapi III klassi teenetemärgi (2006) ning Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest (2012).
Hellar Grabbi oli hingelt romantik. Temas oli suurt joont, ent tema käitumine võis vahest olla vastuolus tema kasinate võimalustega. Samas olid talle omased väärtused, mida rahas mõõta ei saa. Ta oli oma kodumaa ja rahva, oma eestlaste maa ustav patrioot ning armastas üle kõige selle kultuuri ja kirjandust. Ta on palju kõnelnud ja kirjutanud ja ta on hoolitsenud, et ka temast on kirjutatud. Ometi näib alati, et midagi on veel ütlemata jäänud ja tema tähendus ajas aina kasvab.
Hellar Grabbi tuhastatud põrm leiab endale viimse puhkepaiga Tallinna Metsakalmistul.
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Kirjandusmuuseum
EV Kultuuriministeerium
Eesti Kirjanduse Selts
Tartu Ülikooli Kultuuriteaduste Instituut
Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus
Kirjastus Ilmamaa
SA Kultuurileht
