25. september 1948 – 2. juuli 2023
Arvo Pärdi Keskus annab teada, et 2. juulil lahkus igavikku Eesti dokumentaalfilmide režissöör, stsenarist ja operaator, paljude muusikafilmide autor Dorian Supin.
Leningradis sündinud, kuid juba paariaastaselt perega Eestisse siirdunud Dorian Supinist kujunes äratuntava käekirjaga režissöör, tänu kellele on filmilinale jäädvustatud hindamatuid kaadreid helilooja Heino Ellerist, Valentõn Sõlvestrovist ja Arvo Pärdist.
Arvo Pärdi abikaasa Nora Pärdi vennana pääses ta Pärdile lähemale kui ükski teine režissöör, kujutades teda koduses ümbruses helilooja, abikaasa, isa ja vanaisana. Nendevahelise suhte kohta on Dorian Supin öelnud: “Arvo tunneb mind ehk isegi paremini kui ma ise. Ta usaldab meid, kui me filmime.” Selle usalduse pinnalt valmis lausa kolm isiklikku, tundlikku ja ääretult delikaatset filmi: “Siis sai õhtu ja sai hommik” (1989), “Arvo Pärt. 24 prelüüdi ühele fuugale” (2002) ning “Arvo Pärt – Isegi kui ma kõik kaotan” (2015). Neis filmides seadis Supin oma eesmärgiks avada Arvo Pärdi kui inimese ja helilooja sisemaailma, asetades ennast kui režissööri tagaplaanile ja liikudes muusikakriitik Immo Mihkelsoni sõnul otsekui kikivarvul kaameraga, püüdes oma kohalolekuga mitte rikkuda pilti, mida näeb ja teistele edastab.
Arvo Pärt hindab Dorian Supini tehtud portreefilme kõrgelt: “Dorian oli kõige delikaatsem režissöör, keda ma tean, temaga oli hea koos töötada. Mul on alati olnud kerge vaadata tema tehtud filme, nad ei rõhu mind tagantjärele.”
Head teed igavikku, armas Dorian!
Sügav kaastunne Reet Sokmannile ning Jevgenile ja Mariale!
Arvo ja Nora Pärt perega ning Arvo Pärdi keskuse meeskond
