Are sündis viienda lapsena dr Hans ja Anni Tsirgu perre Nõmmel 1937. a aprillis. Kogu perekond põgenes 1944. a sügisel “Laplandil” Saksamaale, kus pere elupaigaks sai peagi Geslingeni DP laager.
Idülliline Schosshalde ja selle kaunis ümbrus pakkus noortele poistele võimalusi seiklusteks, ka vallatuste ja koerustükkide tegemiseks. Arest sirgus seal Tootsile kõva konkurent!
Õppimiseks ja lugemiseks ei tahtnud kohe kuidagi piisavalt aega jaguda! Samas, poiste jaoks kangelaslike tegelastega raamatute “Toomas Nipernaadi” ja “Nimed marmortahvlil” ostmiseks korjati suure innuga raha ning poiss ladus kelmikalt laagri postkontori letile ükshaaval 1100 penni ja pistis raamatud uhkusega põue! 1951. a USA-sse emigreerunud, asus Are elama New Yorgi osariiki Bear Mountaini lähistele, kus lõpetas ka keskkooli.
Tulevase abikaasa kestvaks kurvastuseks loobus ta minemast Princetoni Ülikooli ja astus hoopis NY Ülikooli, valides õppealaks ehitusinseneeringu. Peamiseks kujunes tal aga ujumine ja võistlustel osalemine, olles ühtlasi ka meeskonna kapteniks. 1959 saavutas Are B.C.E., 1964 M.C.E. ja 1968 Ph.D. kraadi. Vahepealsetel aastatel teenis kaks aastat USA sõjaväe insenerikorpuses Arizonas ja Okinawal ning abiellus Epp Jüriadoga. Töötas struktuurinsenerina New Yorgi linnas ja New Jerseys, töövaldkondadeks koorikud, tuumajõujaamad, raketisilod, sillad ning maavärinatega seotud küsimused.
Ühel hetkel sattus Arele aga kätte prantsuse paleontoloogi ja arheoloogi Francois Bordes’ teos “The stone age” ja ta elu muutus kardinaalselt. Antud teemavaldkond oli Are jaoks sedavõrd huvitav ja köitev, et tuli puudu kainest mõistusest: raamatupoe akna taga teoste pealkirju uudistades tärkas huvi tundmatute primitiivsete suguharude “imok” ja “youreok” vastu. Naeru oli palju, kui selgus, et siin oli tegemist hoopis popraamatuga “I’m OK, you’re OK”!
Õpingud NYU-s jätkusid ja aastal 1974 sai Are M.S. kraadi antropoloogias, lõpetas kõik nõutavad kursused ja sooritas eksamid doktorikraadi saamiseks, doktoritöö jäi aga siiski kirjutamata. Töö kõrvalt tegeles ta suure huviga esiajaloo ja primitiivtehnoloogia uurimisega. Kui Albert Einsteinilt kord küsiti, milliseid relvi kasutatakse kolmandas maailmasõjas, sügas suur teadlane kõrvatagust ja lausus, et seda ei oska ta öelda, küll aga teab, milliseid ülejärgmises!
Ja selliseid siis Are meisterdas ja uuris: obsidiaan (vulkaaniline klaas), tulekivi ja kvarts materjaliks, metskitsesarved, puunuiad ja kivimunakad tööriistadeks, kaunid, aga surmavalt teravad odaotsad tulemuseks. Are osales mitmetel arheoloogilistel väljakaevamistel nii Ameerikas kui Euroopas. Ta sulest on ilmunud rida artikleid ning enne surma valmis kivide mõranemist ja töötlemist käsitlev teos “Fractures in knapping” (Oxford, Arcaeopress 2014).
Are oli üks AABS-i (Association for the Advancement of Baltic Studies) asutajaliikmetest, kuulus Väliseesti Muinsuskaitse Seltsi juhatusse; akadeemiliselt kuulus ÜS Raimlasse. Vähktõbi viis hauda Are venna Toivo ja õed Eva ja Juta. Ja nüüd ka Are, 17. veebruaril 2015. aastal Montclairis, New Jerseys.