Noorte laulu- ja tantsupeo eel rääkisime juttu lauluõpetaja Anneli Aknaga, kes elab nüüd juba paikselt Eestis, aga käib endiselt Kesk-Euroopa maade eestlaste koore juhendamas.
Kus sa praegu üldse elad, kas Eestis või välismaal? Kui Eestis, siis miks sa kolisid tagasi Eestisse?
Tegelikult olin terve välismaa-aja ühe jalaga Eestis, juhtides suviti Haapsalu Valge Daami suveteatrit.
Kuidas ja millal sa sattusid elama Kesk-Euroopasse (kuhu täpsemalt) ja kuidas sai sinust välismaal elades koorijuht ja õpetaja?
Rabelesin nullindate keskel Läänemaal mitmel rindel – argipäeviti olin kultuuriametnik, juhendasin laste ja noorte näiteringe, harrastusteatrit, nädalavahetuseti korraldasime toreda tiimiga asutuste pidusid. Abikaasa asus tööle Luksemburgi. Esialgu olin täiesti kindel, et mina küll prantsuse- ega saksakeelsele maale elama ei lähe, aga ära iial ütle iial. Pool aastat olin beebiga kodune, veebruaris 2008 läksin Luksemburgi Eesti Seltsi iseseisvuspäevapeole. Kogu seltskonnast tundsin enne täpselt ühte inimest, aga paari tunni pärast astusid ligi kaks lapsevanemat ning teatasid, et nad olla kuulnud, et ma olen Eestis lastega töötanud. Läks veel aastake aega ja märtsis 2009 algasid laste laulutunnid eel- ja algkooliealistele. Kuna noore kogukonna seltsil oma Eesti Maja ega aastaringset rendiruumi polnud, alustasime Margit Liivo juures kodus. Mõne aja pärast saime siiski elutoavaibalt suuremale pinnale, kus ühe suuremas majas asuva rahvusvahelise kooli ruume hakati seltsitegevuseks välja rentima.
Mis sulle Eestis elamise juures meeldib?
Puutumata loodus ja selle mitmekesisus, esialgu veel liigirikkad alusmetsad ja niidud. Kui üle Euroopa lennata, siis enamasti näeme ju korrapäraseid põlluruudustikke. Mere nuusutamiseks ei pea sadu kilomeetreid maha sõitma. Sugulased ja kooliaja sõbrad, kellega tänaseni väga tihedalt suhtleme. Tohutult rikkalik kultuurielu ka väikelinnades, laste ning noorte huvitegevuse äärmiselt kõrge tase. Üsna lihtne asjaajamine ja vähene paberimajandus.
Mis sulle Eestis elamise juures meeldib?
Puutumata loodus ja selle mitmekesisus, esialgu veel liigirikkad alusmetsad ja niidud. Kui üle Euroopa lennata, siis enamasti näeme ju korrapäraseid põlluruudustikke. Mere nuusutamiseks ei pea sadu kilomeetreid maha sõitma. Sugulased ja kooliaja sõbrad, kellega tänaseni väga tihedalt suhtleme. Tohutult rikkalik kultuurielu ka väikelinnades, laste ning noorte huvitegevuse äärmiselt kõrge tase. Üsna lihtne asjaajamine ja vähene paberimajandus.
Kuidas ja millal sa sattusid elama Kesk-Euroopasse (kuhu täpsemalt) ja kuidas sai sinust välismaal elades koorijuht ja õpetaja?
Rabelesin nullindate keskel Läänemaal mitmel rindel – argipäeviti olin kultuuriametnik, juhendasin laste ja noorte näiteringe, harrastusteatrit, nädalavahetuseti korraldasime toreda tiimiga asutuste pidusid. Abikaasa asus tööle Luksemburgi. Esialgu olin täiesti kindel, et mina küll prantsuse- ega saksakeelsele maale elama ei lähe, aga ära iial ütle iial. Pool aastat olin beebiga kodune, veebruaris 2008 läksin Luksemburgi Eesti Seltsi iseseisvuspäevapeole. Kogu seltskonnast tundsin enne täpselt ühte inimest, aga paari tunni pärast astusid ligi kaks lapsevanemat ning teatasid, et nad olla kuulnud, et ma olen Eestis lastega töötanud. Läks veel aastake aega ja märtsis 2009 algasid laste laulutunnid eel- ja algkooliealistele. Kuna noore kogukonna seltsil oma Eesti Maja ega aastaringset
rendiruumi polnud, alustasime Margit Liivo juures kodus. Mõne aja pärast saime siiski elutoavaibalt suuremale pinnale, kus ühe suuremas majas asuva rahvusvahelise kooli ruume hakati seltsitegevuseks välja rentima.
Mis sulle Eestis elamise juures meeldib?
Puutumata loodus ja selle mitmekesisus, esialgu veel liigirikkad alusmetsad ja niidud. Kui üle Euroopa lennata, siis enamasti näeme ju korrapäraseid põlluruudustikke. Mere nuusutamiseks ei pea sadu kilomeetreid maha sõitma. Sugulased ja kooliaja sõbrad, kellega tänaseni väga tihedalt suhtleme. Tohutult rikkalik kultuurielu ka väikelinnades, laste ning noorte huvitegevuse äärmiselt kõrge tase. Üsna lihtne asjaajamine ja vähene paberimajandus.
Kuidas ja millal sa sattusid elama Kesk-Euroopasse (kuhu täpsemalt) ja kuidas sai sinust välismaal elades koorijuht ja õpetaja?
Rabelesin nullindate keskel Läänemaal mitmel rindel – argipäeviti olin kultuuriametnik, juhendasin laste ja noorte näiteringe, harrastusteatrit, nädalavahetuseti korraldasime toreda tiimiga asutuste pidusid. Abikaasa asus tööle Luksemburgi. Esialgu olin täiesti kindel, et mina küll prantsuse- ega saksakeelsele maale elama ei lähe, aga ära iial ütle iial. Pool aastat olin beebiga kodune, veebruaris 2008 läksin Luksemburgi Eesti Seltsi iseseisvuspäevapeole. Kogu seltskonnast tundsin enne täpselt ühte inimest, aga paari tunni pärast astusid ligi kaks lapsevanemat ning teatasid, et nad olla kuulnud, et ma olen Eestis lastega töötanud. Läks veel aastake aega ja märtsis 2009 algasid laste laulutunnid eel- ja algkooliealistele. Kuna noore kogukonna seltsil oma Eesti Maja ega aastaringset rendiruumi polnud, alustasime Margit Liivo juures kodus. Mõne aja pärast saime siiski elutoavaibalt suuremale pinnale, kus ühe suuremas majas asuva rahvusvahelise kooli ruume hakati seltsitegevuseks välja rentima.
Mis sulle Eestis elamise juures meeldib?
Puutumata loodus ja selle mitmekesisus, esialgu veel liigirikkad alusmetsad ja niidud. Kui üle Euroopa lennata, siis enamasti näeme ju korrapäraseid põlluruudustikke. Mere nuusutamiseks ei pea sadu kilomeetreid maha sõitma. Sugulased ja kooliaja sõbrad, kellega tänaseni väga tihedalt suhtleme. Tohutult rikkalik kultuurielu ka väikelinnades, laste ning noorte huvitegevuse äärmiselt kõrge tase. Üsna lihtne asjaajamine ja vähene paberimajandus.
Mis sulle Eestis elamise juures meeldib?
Puutumata loodus ja selle mitmekesisus, esialgu veel liigirikkad alusmetsad ja niidud. Kui üle Euroopa lennata, siis enamasti näeme ju korrapäraseid põlluruudustikke. Mere nuusutamiseks ei pea sadu kilomeetreid maha sõitma. Sugulased ja kooliaja sõbrad, kellega tänaseni väga tihedalt suhtleme. Tohutult rikkalik kultuurielu ka väikelinnades, laste ning noorte huvitegevuse äärmiselt kõrge tase. Üsna lihtne asjaajamine ja vähene paberimajandus.
Kuidas ja millal sa sattusid elama Kesk-Euroopasse (kuhu täpsemalt) ja kuidas sai sinust välismaal elades koorijuht ja õpetaja?
Rabelesin nullindate keskel Läänemaal mitmel rindel – argipäeviti olin kultuuriametnik, juhendasin laste ja noorte näiteringe, harrastusteatrit, nädalavahetuseti korraldasime toreda tiimiga asutuste pidusid. Abikaasa asus tööle Luksemburgi. Esialgu olin täiesti kindel, et mina küll prantsuse- ega saksakeelsele maale elama ei lähe, aga ära iial ütle iial. Pool aastat olin beebiga kodune, veebruaris 2008 läksin Luksemburgi Eesti Seltsi iseseisvuspäevapeole. Kogu seltskonnast tundsin enne täpselt ühte inimest, aga paari tunni pärast astusid ligi kaks lapsevanemat ning teatasid, et nad olla kuulnud, et ma olen Eestis lastega töötanud. Läks veel aastake aega ja märtsis 2009 algasid laste laulutunnid eel- ja algkooliealistele. Kuna noore kogukonna seltsil oma Eesti Maja ega aastaringset rendiruumi polnud, alustasime Margit Liivo juures kodus. Mõne aja pärast saime siiski elutoavaibalt suuremale pinnale, kus ühe suuremas majas
asuva rahvusvahelise kooli ruume hakati seltsitegevuseks välja rentima.
Milliseid välismaal elavate eestlaste koore sa oled juhatanud ja milliseid koore juhatad praegu?
Lapsevanemate utsitamisel sai teoks esialgu täiesti pöörane idee kandideerida Luksemburgi Eesti Seltsi mudilaskooriga XI noorte laulupeole „Maa ja ilm“. Juhuse tahtel – tänu ühele Tartumaale tagasi pöördunud perele – algas tänaseni kestev koostöö Elva muusikaõpetaja Ehtel Kuldvere-Ventiga. Suvel 2010 toimus meil ühine laululaager Tartumaa tervisespordikeskuses. Kogenud elvakate toel saime korraliku kahehäälse laulu kogemuse. Salvestasime oma konkursi lood ja rõõmustasime südamest, et pääsesime peole! Samal sügisel alustasin laulutunde Brüsselis ja 2012. aastal toimusid esimesed kaks ühist laululaagrit Luksemburgis. 2014. aasta üldlaulupeol olime juba peaaegu 70-liikmelise lastekooriga, kampa lõid esimesed Saksamaa eesti lapsed. 2017. aasta noorte laulupeo eel olid esimesed tüdrukud juba neidudeks sirgunud ja poisid hääled murdnud – tekkis võimalus luua noorte segakoor. Segakoori dirigentideks kutsusin Haapsalust appi Ilona Aasvere ja Andres Ammase.
Lisaks juhendan alates 2009. aastast Luksemburgi eesti naiste ansamblit Meloodilised Tordid. Täiskasvanute Euroopa Eestlaste Kooris olen asjaajaja ja vajadusel abidirigent.
Kas välismaal olevad eestlaste koorid erinevad kuidagi Eesti kohapealsetest kooridest?
Oskan rääkida vaid nende nimel, kus ise laulnud või juhendanud. Euroopa eestlaste segakoor oli juba enne ühise lastekoori loomist tõestanud, et hästi planeeritud 3–4-päevastes laululaagrites, kuhu eri riikidest kokku sõidetakse, saab laulupeo repertuaari selgeks küll. Kui me segakooriga festivalil käisime, vaadati meid ikka väga suure imestusega, kuidas see nii üldse võimalik on, et pole iganädalasi proove. Aga 3–4 laagri vahel aastas ei tohi lauljail lasta laisaks minna, tuleb iseseisvalt ka harjutada. Laste puhul on igakuistest laulutundidest palju abi olnud.
Kas välismaal tegutsevaid eestlaste laulukoore peaks laulupeo konkurentsis kuidagi teistmoodi käsitlema?
Kunagi arvasin, et kunstiline toimkond võiks pool kõrva kinni pigistada ja arvestada, et nende laste jaoks on side oma juurtega olulisem kui laitmatult kõlav muusika. 2017. aasta noorte peoks olid koosseisud nii tugevad ning mu enda suhtumine tulemusse on ka nõudlikum. Samas on ka konkursi lävepakk vahepeal kõrgemaks kerkinud. Kui 2011. ja 2014. aastal pidime saatma repertuaari helisalvestused, siis hiljem lisandus video nõue. Kolme kooriga paralleelselt ühes majas töötades on see päris keeruline, kuna salvestama mahub vaid ühte ruumi. Tulevikus võiks nii lauljate, salvestajate kui ka kuulajate ressurssi kokku hoida, kui korraldajad oleksid nõus sellise variandiga, et teise vooru tähtajaks (mis on 1. aprill) ei peaks saatma kõikide laulude salvestisi, vaid lepitakse enne lõpptähtaega kokku salvestamise päev või meie puhul laululaager ja sellel päeval oleks meil – nagu ka Eesti kooridel – võimalik loosiga tõmmata 2–3 lugu, mis linti laulda tuleb.
Mis on su lemmikkooriteos või lemmikhelilooja? Millist muusikat üldse ise kuulad?
Räägime eesti koorimuusikast, eks? Villem Kapi „Põhjarannik“, palju Veljo Tormist, Läänemaa uhkused Cyrillus Kreek ja Rudolf Tobias. Olav Ehalast ei saa üle ega ümber ja Tõnis Kõrvits teeb toredaid seadeid. Aga mulle hullult meeldib näiteks võrukeelsete Uma Pido laulupidude repertuaar, oleme üleeuroopalise segakooriga mitu korda neil pidudel osalenud ja parimate hittide popurriiga isegi koorifestivalil käinud.
Kuulan väga palju eri stiile – folgist indie’ni, progest house’ini, väga suured äärmused ja odavalt tehtud sündisült ei sobi.
Selle aasta noorte laulu- ja tantsupeol esineb 10 väliseesti kollektiivi Luksemburgist, Soomest, Rootsist, Lätist, Belgiast (8 koori, 2 tantsurühma), kas nende hulgas on ka mõni sinu koor?
Seekord on meid kokku veidi alla 120 laulja kolmes koosseisus – Euroopa Eesti Mudilaskoor, Lastekoor ja Neidudekoor. Neidudekoor seetõttu, et kahjuks ei saanud eelmisel aastal segakooriks piisavalt noormehi kokku. Luksemburg riigina on nimekirjas seetõttu, et üle-euroopaliste kooride tegevust koordineeriv MTÜ on Luksemburgis. Lauljaid on lisaks Belgiast, Saksamaalt, Prantsusmaalt, osa õpib Madalmaades või Soomes ning ka mitu Eestisse tagasipöördunut laulab ikka meiega edasi. Loomulikult ei tee ma seda üksi – Ehtel Elvast on jätkuvalt tiimis ning pühendus seekord mudilaste õpetamisele, meie õega tegelesime peamiselt lastekoori koosseisuga, neidudekoori juhendasid Aachenis elav, Läänemaa juurtega hääleseadjakontsertmeisterkoorijuht Elo Tammsalu ja kõige nooremana praegune Brüsseli eesti laste lauluõpetaja Maris Pajuste.
Intervjueeris
Kadri Linnas,
(Globalestonian.com
uudiskirja toimetaja,
välisministeerium)
