Pikalt USAs elanud jazz-pianist Holger Marjamaa rääkis ERR vestlussaates “Plekktrumm”, kuidas leida energiat, et igal kontserdil oma muusikaga kuulajateni jõuda.
Holger Marjamaa jõudis äsja Eestisse kontsertreisilt Prantsusmaalt ja Hispaaniast, kus viidi läbi ka töötube noortele. “Kontserdid olid suurepärased, palju energiat. Pariisis olid kontserdid välja müüdud, mille üle mul on väga hea meel,” lausus pianist.
Varem andis Marjamaa Tallinnas, Tartus ja Narvas ka Eesti publikule kolm kontserti, mis pälvisid samuti sooja vastuvõtu. Enda sõnul tekkis muusikul juba pikka aega tagasi Eestis pisike fänniklubi, piletid kontsertidele on pidevalt välja müüdud ning rahvas on avatud ja soe. “See läheb mulle nii hinge, kui ma mängin neid noote ja lugusid, mida iganes ma tahan edasi anda, ning inimesed on nii vastuvõtlikud ja toetavad. Kodupubliku ees on alati väga hea esineda,” kinnitas Marjamaa.
Elu Ameerika Ühendriikides
Marjamaa on aastaid tegutsenud muusikuna nii USA-s kui ka tuuritanud mööda maailma. Kõige rohkem on ta üles astunud Põhja-Ameerikas. Ehkki kõiki 50 osariiki pole pianist veel jõudnud läbi käia, siis enamuse neist küll. “Mul on nii hea meel, et selle paarikümne aasta jooksul ma olen näinud nii palju Ameerikat ja kohtunud nii paljude imeliste ja erinevate inimestega,” rääkis Marjamaa.
Viimased neli aastat on Marjamaa koduklubiks olnud Blue Note New Yorgis, kus ta esines ka trompetist Chris Bottiga. Marjamaa hommikurutiini kuulub klaverimäng, kohv ja jalutuskäik Astoria pargis, mille kõrval ta elab. “Minu jaoks on oluline rahulikult jalutada, vaadata ümbritsevat, juua see kohv ja siis minna koju harjutama,” rääkis ta. Et iga õhtu mängib ta jazz-klubis sama repertuaari, on oluline paar-kolm tundi päevas pilliga veeta. “Iga õhtu vahetult enne seda kui klubisse astun, mõtlen enda jaoks lahti, kuidas ma saan kõlada värskena, kuna repertuaar on sama. Mul on võib-olla kolm-neli klaverisoolot, mingid improd, kus ma saan varieerida. Rütmika on muusikas kõige alus. Ja ausus, mulle ei meeldi, kui tekib automaatika,” sõnas Marjamaa.
Chris Bottiga liitudes teadis Marjamaa, et ei jää temaga kauaks mängima, peamine oli saada tuuritamise kogemus Ameerikas, Aasias ja veidi ka Euroopas. Sisimas tundis ta nende aastate jooksul, et ei saa olla päris tema ise. “Tundsin, et ma teenindan muusikalises mõttes kellegi teise unistust. Teistpidi see kogemus ja need neli aastat tekitasid selle põlengu minu sees. Lõpuks ma plahvatasin ja teadsin täpselt, mida ma enda soolokarjäärist tahan,” lausus pianist.
See aitas teha sammu soolokontsertide ning originaalmuusika ja -arranžeerimise poole. Lisaks põles sees soov kutsuda endaga esinema muusikuid, keda Marjamaa imetleb, neilt õppida ja end täielikult oma südamemuusikale pühendada.
Eestis on Marjamaal oma koosseis. Ta musitseerib oma parimate sõpradega ja imetleb seda, kuidas üheskoos muusikat samamoodi tunnetatakse. Marjamaa trio kontrabassi mängija Heikko Remmeliga on pianist üles kasvanud, juba esimest korda koos mängides tekkis neil unustamatu kontakt. Trummar Jussi Lehtonenilt on Marjamaa enda sõnul väga palju õppinud.
Gospel köitis väiksest saati
Džäss ja gospel paelusid Marjamaad juba kuue-seitsmeaastaselt, mil vanem vend Mairo Marjamaa džäss-saksofoni õppima asus. “Ta hakkas koju tooma plaate, mille sai enda õpetajalt Su-lev Sommerilt ja meie esimeselt õpetajalt Iljo Tomin-galt. Siiani mõtlen, mis haruldused need olid,” sõnas muusik. Esimene plaat, mille vend koju tõi, oli Take 6 “He is Christmas”. Sealne lugu “God Rest Ye Merry Gentle-man” on Marjamaa jaoks täiuslikult arranžeeritud. “Kui midagi on täiuslikult tehtud, siis see on üks neist. Ma hiljuti lasin seda Hispaanias õpilastele. Jälle tekkis kananahk, jälle ma olin nostalgias väike Holger. Loomulikult ma ei saanud väiksena neist harmooniatest aru, et mis see nüüd täpselt on, aga see on mul siiani nii südames,” ütles ta.
Gospel on eelkõige kirikumuusika. Marjamaa tõdes, et ehkki ta usklik pole, kasvas ta üles pühapäeviti teenistustel käimisega ja ka kodus räägiti palju vaimsetest väärtustest. “Loomulikult usun ma millessegi suuremasse. Ma usun, et me oleme lihtsalt spirituaalsed olendid külastamas paika Maa. Ja ma arvan, et viilin ära – ei pea Jeesusest nii palju rääkima ja laulma, minu jaoks on kõige olulisem, et ole siiras ja aus inimene, vähemalt proovi seda teha, see on usu alus. Armasta enda ligimest ja südames alati proovi andestada,” sõnas Marjamaa.
Ameeriklased armastavad pianisti sõnul gospelit. Ka tema sotsiaalmeediasse postitatud videod Hammondi oreli mängust on ameeriklaste seas levinud kulutulena. “Ma näen, kui oluline orel ja gospelmuusika nende jaoks on. Võib-olla isegi natuke olulisem kui jazz-muusika,” nentis Marjamaa. Gospel on ennekõike mustanahaliste inimeste muusika, ent Marjamaa sai juba päris noorelt oma tegemistele toetust. 15-aastaselt tutvus ta trummar Lee Pearsoniga, kes teda ka Chris Botti bändi soovitas. “Ma kasvasin üles You-tube’i ajastul, muusikat oli juba palju. Ma tõmbasin igasugu muusikat plaate kau-pa alla, olin väga näljane,” meenutas ta. Pearson viis Marjamaa jämmidele ja kontsertidele, salsa- ja bra-siilia õhtutele klubisse Class, kus ka koos musitseeriti. “See oli esimene kord, kui tundsin, et mängin koos õige kirikutrummariga, see saund, kuidas ta fraseeris, kui lahtine ta oli. Ma arvan, et see oli suuresti mu teekonna algus. Ma sain seda kindlust, et teen õiget asja,” rääkis Marjamaa.
19-aastaselt läks pianist Baltimore’i, kus lindistas Kevin Walkeri albumile, kuid plaati välja ei antud, sest enamus faile hävines. Sellest hoolimata teadis Marjamaa, et on USA-st leidnud oma koha ja gospelmuusikast äratundmise.
Marjamaa on klassikalise haridusega klaverimängija, kes enda sõnul võiks paar nädalat harjutades vabalt mängida ka Schumanni või Tšaikovski klaverikontserte. Väiksena teda klassikaline muusika – või viis, kuidas seda mängiti – ei kõnetanud. “Mu lemmik Rahmaninov päästis mu,” ütles ta ja möönis, et harjutab Rahmaninovi siiani. Marjamaa tõdes, et kui valis klassikalise pianismi asemel jazz-pianismi, langes ta peale ka umbusklikke pilke. Ta on võtnud seda pigem kui võimalust enda tõestada nii teistele kui ka iseendale. “Ma veetsin lapsepõlves väga palju aega muusikaga. Harjutasin, käisin proovides, kontsertidel, konkurssidel. Muusikakeskkooli ajal tõmbasin väga selge joone ise-endale, et nüüd ma fokuseerin enamuse enda aega klassikalisse muusikasse,” meenutas Marjamaa. Tõestamisvajadus tekkis juba professor Aleksandra Juozapénaité-Eesmaa tundides, mida Marjamaa ei vahetaks millegi vastu. “See oli karm iseendaga süvitsi minemine. Meil olid tunnid kaks korda nädalas, vahel käisin isegi mitu korda nädalas. Programm oli nii tihe, et mõtlesin, miks on päevas ainult 24, mitte 36 tundi,” naeris pianist.
Vaata täispikka “Plekk-trummi” saadet Holger Marjamaaga ERR Kultuuriportaalist:
https://tinyurl.com/5apz4b78
