George Bernard Shaw on öelnud: “Elu ei seisne enda leidmises. Elu seisneb loomises.”
Olen alati imetlenud neid, kes on suutnud vastu võtta suuri riske ja väljakutseid, et oma elu uueks luua. Kanna-pöörded nõuavad tugevat visiooni ja elujulgust. Reet Remmel, olnud aastaid eesti muusika ja kultuuri välissuhtluse kujundajaid ning kultuuridiplomaat Londonis, on teinud läbi just sellise muutuse. Ehk nagu ta ise ütleb, tal on olnud mitu elu. Praegu näeb teda hoopis uues rollis, joogat õpetamas. Tema joogatunnid toimuvad erinevatele rühmadele, sh zoomis, on võetud vaba-ainena Sisekaitseakadeemia õppekavasse, oma joogarühm on tal ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
Hille Karm (HK): Oled lõpetanud Muusikaakadeemia, toimetanud kümneid muusikaraamatuid ja töötanud Kultuuriministeeriumis muusikanõunikuna ning Londonis kultuuridiplomaadina. Praegu annad õppetunde jooga alal. Kuidas oled suutnud nii erinevaid õpitud valdkondi ühendada?
Reet Remmel (RR): Muusika teema saadab mind alati. Isegi kui sellest otseselt juttu ei ole, siis näiteks pausi tabamine joogatrennis, selle pisitillukese momendi tajumine hingetõmbe tsüklis, see on oluline samm enesetunnetuses. Vahel ütlen, et hingad sisse nagu Debussy “Linalaka tütarlapse” esimest nooti võttes. Lähened sellele oma kõikide tajudega, tähelepanuga. Ja välja hingad järgmise noodiga, lahti lastes. Muusikas, interpretatsioonis, tegeletakse palju tunnetuse, tajuga. Nii ka joogas. See fokusseerib, ravib, annab tähelepanu, paneb süvenema.
HK: Sinu töö Kultuuriministeeriumis ja Eesti kultuuridiplomaadina Londonis on nõudnud nii ettevõtlikkust kui ka teadmisi erinevatest kultuuriruumidest, keeleoskust ja veel palju muudki. Mida tooksid välja nendest aegadest?
RR: Hea meel, et mõnedki algatatud asjad on ellu jäänud. Usun, et omamoodi tõuke valdkonna arengule andis 90ndate keskel ellu kutsutud muusika rahastamine taotlusvoorude kaudu, sh resideeriva helilooja ametikoht, samuti programm Eesti muusika maailmas. Teistes valdkondades tuli see süsteem hiljem, Lätis ja Leedus alles meie eeskujul. Ju oli ajahetk õige ja mõttekaaslasi ministeeriumis palju.
Olin ka saatkondadesse kultuurinõunike ametite nurgakivi paneku ja ehitamise juures. Ka see võrgustik on elujõus. Eriline oli Arvo Pärdi Keskuse loomise ja ehitamise aeg, olin siis keskuse nõukogus.
HK: Kui kõik eelnev on nõudnud palju väljapoole suunatud tegevust, siis joogaga sügavuti tegelemine ja õpetamine nõuab vastupidiselt just sissepoole vaatamist.
Millist joogat Sa õpetad?
RR: Kõige lihtsam oleks öelda – meelerahu joogat. Tehnikat, mis aitab vabaneda sisemisest mõtete tormist, annab teadlikkuse. Võiks isegi öelda, et jooga annab teadlikkuse oma olemusest.
„Kui su meeled on vaiksed ja kirkad, näed, kui kerge on elus edasi minna,“ tsitaat joogagurult, Paramahansa Yoganandalt. Jooga on meeletegeluse ohjamine, see on vaimne praktika. Samas on jooga inimese tarkvara ja riistvara ühteaegu. Et tarkvara arendada, on vaja ka keha korras hoida.
HK: Nimetasid mõtete tormi. Selgita seda palun pisut lähemalt.
RR: Joogat on defineeritud vähemalt paarikümnel erineval viisil. Mulle meeldib ühe minu India õpetaja öeldu: jooga, see tähendab, et valitsed oma mõtet. Mõtted on loodud jooksma piduriteta, isevoolu. Arvatakse, et inimese hing, vaim ja eneseteadvus on kõige puhtamas tasakaalus, kui mõtted ei muutu kontrollimatuks karusselliks. Arvatakse, et inimesel on päeva jooksul peas umbes 60 kuni 100 tuhat mõtet. Paraku on neist 90% korduvad. Sundmõtetest või ka sisemisest dialoogist vabanemine on suur pääsetee, näed iseendas hoopis uut maailma. See on nagu reserv, millele antakse ligipääs.
HK: Milline on sinu joogatrenn?
RR: Jooga pole valmiskaup, seda ei saa kohe kätte.
Olen arvamusel, et kõik, mida sa teed endale – enesedistsipliin, keha mälu, hingamise võtete omandamine, mõtete valitsemine – see on midagi, mis jääb sinuga. Joogatrenni hulka kuulub hoiak, ka sisemine hoiak, hingamise kunst, harjutused ehk asanad, sügav lõdvestus. Kindlasti pole see ainuüksi füüsiline treening. Kõike seda saadab teadvustamine.
HK: Lihtsamast lihtsam?
RR: Teatud mõttes, jah. Kõrvalt vaadates paistab jooga lihtne. See ongi lihtne, aga mitte nii kergesti saavutatav. Kui aga oled ületanud skepsise ja ei anna alla, annab see energiat, mõtteselgust, sisemist vaikust, kindlust ja rõõmu. Fookus on oluline. Vahel saan eesmärkidele kinnitust mu trennides osalejate tagasisidest. Tooksin näiteks, mida kirjutas Sisekaitseakadeemia õpilane, Helen Kuuse: “Antud aine raames sain aru, et üks põhilisi komponente oli mu varasematest joogatreeningutest puudu. Selleks komponendiks on hingamine, mõttega hingamine. Samuti oma mõtete suunamine näiteks oma erinevatele kehaosadele, mille lõõgastamise peale ma pole kunagi mõelnud. Keel, käed, sõrmeotsad. Mõttega hingamine ja mõtete suunamine elimineerib peast teised mõtted ning selle jooksul on tunda, kuidas aju lõõgastub. See on seletamatult kergendav tunne – olla hetkes ja teatavast koormast vaba.”
HK: Milline oleks Sinu kultuurisoovitus?
RR: Igale oma! Tore on otsida huvitavat koos mõttekaaslasega – abikaasa Madis Kolk on minuga samast valdkonnast, kontserdi- ja festivalikorraldaja. Nii on muusika loomulikult meie huvide keskmes, aga pärleid leiab mitmelt poolt. Näiteks ei jäta vahele Theatrumi etendusi. Lembit Petersoni „Tabamata ime“ lavakatega, seda vaatasin lausa kaks korda. Nii rikas, ka praeguses ajas. Sama lugu oli etendusega „Kuningas sureb“. Meeles püsivad selle suurepärased lõpulaused: „Kogu ärevus oli asjatu. Võite oma koha sisse võtta“. Uudistamaks, kuhu suundub maailma teatri peavool, käime Baltoscandalil. Vaimukad ja inimolemust tabavad olid hiljutised Lembit Sarapuu näitus KUMUs ning „Mees ja naine: unenägu“ Pärnus. Vaimustav oli läinud aastal Viiralti näitus Tartus Juhani Komulaineni erakogust (mida me kõike tegelikult Viiraltist ei tea!).
Viimase suure elamuse sain Veljo Tormise alustatud ja Rasmus Puuri jätkatud ooperi “Lalli ehk Mere keskel on mees” etenduselt Birgitta festivalil. Kummardus Tõnu Kaljustele, kõigile tegijatele. Midagi väga olulist kirjutati meie kultuurilukku.
Katsume kursis olla ka põnevate asjadega väljaspool Eestit.
HK: Joogast räägid kui võtmest maailma, aga elus on paratamatult valgused ja varjud, heledat ja tumedat.
RR: Ühestki hetkest ei raatsiks loobuda. Elu on huvitav, elu on ime. Oleks patt see maha magada!
Hille Karm
