24. novembril sai luuletaja ja kirjastaja Hando Runnel 75-aastaseks, sünnipäevalaps ei istu ka praegu paigal ega veeda liiga rahulikku pensionipõlve, vaid avaldab endiselt teose teose järel.
Veel selle nädala alguses esitles Runnel Willem Ernitsa artiklikogu “Noorpõlve ideaalid” ja mõni päev tagasi tuli trükist “Põrsapõli”, mis on valikkogu Runneli lasteluulest.
Runnel tõdeb, et tema kui luuletaja kõrgaeg jäi ikkagi 1970. aastate lõppu ja 1980. aastate algusesse, kui nn löök oli tugevam ja ilmus näiteks teos “Punaste õhtute purpur” – luulekogu, mis üllatuslikult tsensuuril kahe silma vahele jäi, kuid mille kohta keelati hiljem retsensioonide kirjutamine.
Intervjuus Õhtulehele arutleb juubilar kultuuri ja Eesti praeguse elu ja murede üle. «Koolidest räägitakse, et tähtis on kvaliteet,» arutleb Hando Runnel, kes ei taipa, kuidas koolide kokkulükkamine hariduse taset parendab. «Aga unustatakse ära, et laps on inimene – kui ta on oma kodus sündinud, kas tal ei ole kodupaigaõigust? Kas kodu kuulutatakse siis ebakvaliteetseks?»
Te olete öelnud, et lõpetasite teatris käimise siis, kui laval hakati ropendama. Kus te olete viimase paarikümne aasta sees näinud kõige selgemalt ära teile tuttava ja omase kultuuri kadumise?
Ma olen vist nooremas põlves defineerinud, et kultuur on olemise vorm, olemise viis; ja selles mõttes ei ole kultuur kuhugi kadunud, ta on teisenenud. Suhted ja käitumisnormid on muutunud ning need, kes on muutustega kaasa läinud, elavad uue aja kultuuris – nagu see on kujunenud.
Kes ei lähe kõige sellega kaasa, jääb sellest olemise viisist natuke eemale; äärepealseid on alati olnud. Hoovused kestavad mõne aja ja teisenevad jälle.
No näiteks kui oli sõjaaeg – mida ma lapsena natuke nägin –, millised olid siis inimeste suhted, millised olid laulud, millised olid sõnumid, millised olid riigi normid, nende täitmine, nendega elamine. See oli tolleaegse kultuuri sisu ja ilming.
Kui tuli nõukogude aeg, siis osa rahvast pandi vagunisse kui süüdlased; osa pidi loobuma oma majapidamisest, talust, loomadest, kõigest – ja ikka edasi elama. Seda nimetati nõukogude kultuuriks.
Siis tuli uus aeg, kultuuri uuenemine – 1960ndatel aastatel, nõukogude ajal, hakati juba natuke õppima kapitalismi. Kapitalismi kool oli näiteks üliõpilaste ehitusmalev, mis toimis juba turumajanduslikult. Ja kõik ilmingud, mis sellega kaasas käisid, ühiselulised või individuaalsed võimalused – need on kultuurid.
Nõukogude Liidu murenemisega Venemaaks ja iseseisvunud riigikesteks muutus ka elamise sisu, muutusid kõlbluse normid. Need, kes olid nõukogudeaegse kõlblusega kohanenud, nende jaoks tundusid mõned uuendused vulgaarsed ja võibolla ütlevad nad, et need uuendused on kultuuritud.
Laias laastus aga kultuur, ühiskondlik olemine, kestab, ja järjest intensiivsemalt. Kui kiiresti vaheldub näiteks tänavapilt, rõivamood. Alguses läksid kleidid lühemaks, viimasel aastal olid tagumikud enamvähem paljad; aga kõigil naisterahvastel olid ka püksid jalas, kitsad püksid – kuigi vanasti öeldi, et see ei sobi naisterahvale üldse. Kogu aeg on olnud muutusi. Sõltub, millisest ajaloolisest vaatepunktist asju vaadata – siis saab neid ka erinevalt hinnata.
Konservatiivsemad inimesed ei lähe kunagi muutustega kaasa, vaid püüavad mingeid ajaloolisi väärtusi kauem alal hoida. Kultuuris on ka opositsioon; koalitsioon on see mass, kes võtab kõik omaks.
Võtame või suvised kooslaulmised. Vanasti, kui ei olnud valjuhääldajat, laulsid inimesed ise; aga nüüd võib üks musikaalselt andetu inimene keerata nupust heli nii kõvaks, et tema muusika hääl kostab üle kolme või viie linnaosa. Kas see on inetu või mitte, ta ei tea. See on uus kultuur. Teise jaoks on see kultuuritus.
Te rääkisite sõjaajast ja nõukogude kultuurist, mis algas sellega, et osa inimesi pandi vagunitesse. Ma sain teie jutust aru, et toona oli kultuuri sisuks füüsiline ellujäämine. Nüüd on teisenenud, evolutsioneerunud kultuuri sisu ja eesmärk midagi hoopis muud.
Ellujäämine on kogu aeg tähtis, juba ürginimene tahtis ellu jääda, ja praegu käib täpselt samuti ellujäämine. Kui 10 000 inimest pageb heast demokraatlikust riigist ära, väljapoole, sest nad ei jää siin hästi ellu, aga seal on palk kolm või viis korda kõrgem…
Sõja ajal ja sõjajärgsetel aastatel oli ellujäämine ikka keerulisem. Seda ohtu, et öösel arreteeritaks, enam vist eriti pole.
Kuidas ei ole? Me ju praegu näeme maailma hoopis väiksemana: elektroonse sideme, meedia abil on terve maailm ju silma ees. Me näeme tuhandete kilomeetrite taguseid pommitamisi ja rünnakuid. On piirkondi, kus käib gaasirünnakuid, lennukid tõusevad üles, pommitavad; sõdurid käivad tsiviilelanike uksest sisse. Mitte mingit vahet ei ole!
Miks ei toimi Eesti ja Vene vaheline rahuleping, mis Eesti sünniga koos sõnastati igaveseks ajaks? Miks praegune Venemaa, kes on Nõukogude Liidu järglane, seda igaveseks ajaks kehtima pandud piirilepingut ei taha täita, ja kogu aeg tõmmatakse meil kui väiksemal vennal vaipa jalgade alt ära.
Me oleme kaitsetud, me oleme täpselt sama kaitsetud kui 1939. aastal, kui öeldi, et me tahame siia baase saada. Miks pidi Setumaa selle vägivaldse piiriga poolitatama? Milles on sealsed inimesed süüdi?
Suur jõud võib anda ultimaatumi – täpselt samamoodi nagu aastakümneid tagasi.
Me loodame, et me oleme…
Me loodame, jah. Paneme silmad kinni, kõrvad kinni, suu kinni. Me ei tohi rääkida. Me peame austama kõiki teisi, aga iseennast ei tohi austada – me oleme juba jõudnud sellesse faasi! Hirm on. See ei ole ühe ega teise erakonna asi, vaid terve olemine on hirmul: kas meid rünnatakse, kas meid kaitstakse.
Me oleme nii hirmul, et me ei julge rääkida oma olemise õigusest, riigi suveräänsusest, rahva suveräänsusest! Ei, me peame kõiki teisi austama, neile vastu tulema, sallima. Aga kui me endast natukesegi räägime: me vajaksime seda või seda – siis öeldakse, et see on rahvuslus. Rahvusluse teine nimi on natsionalism. Natsionalismi lõpp on fašism, aga fašism on ajalooline paha asi, mis tuleb maha lüüa.
Mõni poisikene või naisukene tuleb sulle tänaval vastu ja võib sulle öelda, et sa oled fašist. Sinule võidakse öelda seda!
Ühesõnaga: maailm on praegu väikeste jõudude jaoks liiga raske olemise paik. Näiteks sport mulle meeldib, natuke: seal on veel mingid reeglid. 50kilone mees ei maadle 75kilosega, vaid öeldakse: teil on eri kaalukategooriad. Aga poliitikas – kellel on aatomipomm, see käitub hoopis teisiti kui see, kellel on ragulka ehk kada. Meie oleme sellised, et meil on ainult see kummikada või ragulka. Kui praegused sõdivad suured riigid käituksid nii nagu Taaveti ja Koljati ajal, et kumbki armee saadab võitlema ühe mehe, ja kumb mees võitis, selle armee oli võitnud ja mindi laiali… Aga nad ei käitu!
Meil ei ole enesekehtestamiseks sellist jõudu nagu Iisraeli meestel. Nemad võivad oma naaberriigile pommid kaela saata, ja ikka me peame neid tunnistama ajaloos väga kannatanud rahvaks. No aga miks te siis teisi pommitate! Kust te selle õiguse võtate?
Kui meie siin natukene liigutame, öeldakse kohe: ei, te olete väga pahad! Me ise ütleme endale: me oleme väga pahad! Ja niimoodi mandume enamvähem jälle 18.–19. sajandi pärisorjade mentaliteedi juurde: me ei tohi midagi teha, meil peab olema eestkostja või otsustaja.
Neid jutte ma räägin selle pärast, et ma tegelen raamatusarja «Eesti mõttelugu» autoritega, kes on Eesti ajaloost kirjutanud: kuidas see kulges keskajast uue ajani; millised vägevad olid, kellele pidi alluma; kord olid Eestimaa peal Poola, Vene, Rootsi, Taani, kõik. Aga kus olid eestlased? Eestlased olid sallivad!
Ma mõtlesin, et te ütlete: eestlased olid maa all.
Nad kuulasid, mis otsustatakse, millised seadused tehakse. Ja uue aja häda on see, et liitudes Euroopa Liiduga natuke kergemeelselt või aralt või pärisorjalikult, on mõned eesõigused, mis üks rahvus peab endale jätma, liiga käest antud. Ja neid õigusi tahetakse järjest enam. Sest kui juba Euroopas on otsustamine – toatäis või saalitäis rahvast on koos –, siis seal enam ei esinda sa Eesti riiki või rahvast, vaid sa oled üks hääl. Aga kui seal on 800 häält sulle vastu? Sinna kaob see suveräänsus!
Nendest asjadest on viimasel ajal natukene räägitud, murelikult. Neid töid ja asju on palju. No ja – mis on riigimehe tunnus? Kui palju ta suudab võidelda oma riigi ja rahva eest, kui palju ta peab diplomaatiliselt noogutama ja nõustuma teiste ettekirjutuste või hääde soovitustega? Või ongi ainult ettekirjutused.
Siin tuleb öelda, et me saime jällegi nii äkki vabaks: kellel oli nõukogude ajast riigi kogemus, need läksid osavate meestena ärimeesteks, tõmbusid poliitikast eemale, ja neil ei olekski lastud poliitikat teha. Aga need, kes olid Põhiseaduse Assamblees (sinna kuulus ka Hando Runnel – Õhtuleht) ja hakkasid uut vabanenud riiki juhtima – nendel üldiselt ei olnud riigi kogemust.
Iga asjaga on nii, et kui sul ei ole selle töö kogemust, kui sind pannakse poliitilise jõuga mingile ametikohale… Ma olen vaadanud kas või ülikooli saatust: kui tuuakse kantslerid või sellised jõujuurikad, hoopis teise hoiakuga inimesed – kui palju nad võivad lammutada seda, mida kunagi koos ehitati.
Selline on ka meie riigi saatus. 20 aastat on väga väike aeg. Kui Inglismaa poole vaadata, siis – milline traditsioon on seal! Kui seal käivad ka ükskõik kui jõulised parlamendikaklused – nende kultuurikogemus on nii suur, et vapustused elatakse üldiselt üle; kannatatakse välja. Võibolla näiteks madam Thatcheri esilekerkimine oli seal riigiski natuke vapustav, kõik tema aktsioonid ei olnud päris õiged, pärast tuli mõned tagasi pöörata.
Aga meil on sellise kogemusega inimesi vähe ja kellel on sünnipärane karismaatilisem jõud, see koondab enda ümber mingi seltskonna, kes toimib nii, nagu ta suudab ja oskab. Aga nagu Runnel on luuletanud: «Võim rikkuda võib iga meest», ja seda ei teagi, millisel hetkel see tubli inimene võib hakata ka rikki minema – selle tõttu, et võim joovastab. Ja siis vaatad, kui piinlikult tühiseks võib suur poliitik ja juht manduda, umbes nii, nagu ma olen öelnud teatri kohta: et läks natuke piinlikuks ja rõvedaks.
Kui jälle «Eesti mõtteloo» autorite juurde tagasi minna, siis mulle on meeldinud need inimesed, kes on toonitanud – olles ise küllalt tugeva ja laia mõtlemisvõimega – ühistegevuse vajadust.
Üks meie õnnetusi praegu on ju ka see, et lisaks sellele, et taasiseseisvudes oli väike meie riigi kogemus, siis oli väike ka kapitali kogemus. Sundsotsialismus koos ühistegevuse ja ühetaolisusega ei õpetanud meile, milline vägi on kapitalis. Me olime Marxi lugenud küll, aga et Marx oli nõukogudeaegne autoriteet, siis nii, kui uus aeg tuli, naersime me: hahahaa, see on marksistlik jutt!
Aga seal on tõde sees: Marx ütles osalt seda, mida Jeesus Kristus noore poisina, kui ta ajas rahavahetajad templist välja.
Me tulime absoluutsest vaesusest ja hakkasime riiki üles ehitama ja nägime, et kõik piirid on lahti, kõik on vaba – aga meil ei ole taskus rohkem kui paar krooni ja uks on lahti ja tuleb keegi, kellel on taskus kümme või sada miljonit… Ta ostab üles kõik, ta sulgeb väiksemad asjad, silub ära ja selle kapitalismi nimi on monopolistlik kapital. See on haaranud Eestis peaaegu kõik elualad oma kätte ja kohe alguses võeti ära võimaluski väiksematel jõududel ühistutesse koonduda. Öeldi: võite teha küll; aga võeti vastu selline otsus, et algkapital peab olema vaat niisugune. Kellelgi polnud selliseid rahasid – see andis veelgi lisakiirendust sissetungivale suurele kapitalile.
VES/Õhtuleht
