Forestalia koor tähistas oma 45. tegevusaastat 2. detsembril kontserdiga Keila muusikakoolis. Koori juhatasid Alo Ritsing ja minu hea sõber (maatalu naaber) Kuno Kerge, klaveril saatis Made Ritsing.
Alo Ritsing on alates 1971. aastast dirigeerinud üliõpilaslaulupidudel. Ta oli XII ja XV Gaudeamuse kunstiline juht ja peadirigent. 1985. aastast alates on ta dirigent üldlaulupidudel, XXIV üldlaulupeo ja 2009. aasta Tartu juubelilaulupeo kunstiline juht. Alates 1981. aastast on Alo Ritsing Eesti Heliloojate Liidu liige. Kuno Kerge sai Gustav Ernesaksa Fondi stipendiumi ja ta on valitud üheks eeloleva üldlaulupeo dirigendiks. Made on aga väga talendikas pianist.
Kui me Heliga Keila muusikakooli juurde jõudsime, ütles Heli nagu muuseas, et tema sõbranna Eva Teppo õpetab seal koolis ja Andres, Eva abikaasa, on kooli direktor. “Juba üle 20 aasta õpetab ta Keila muusikakoolis lapsi muusikat tegema ja armastama. Ja mitte ainult Keilas. Koos abikaasa Andresega seisavad nad Harju maakonnas rahva muusikalise harituse eest. Aastas korraldatakse ligi 100 kontserti, mille artistide loetelu ei teeks häbi ühelegi kontserdisaalile. Kuidas jõuab kaheksa lapse ema hoida kodu kaitstud, lapsed armastatud ja kanda nii suurt muusikalist koormust? Eva Teppo suudab, sest ta armastab oma peret ja armastab oma tööd,” ütles Eesti Naisliidu esinaine Siiri Oviir.
Kontsert möödus väga hästi. Eva Teppo ütles meie koori esimehele Tõnu Nähale, et tema meelest oli see nagu sõõm värsket õhku. Seotus metsaga on ilmselt meie häältele sellist mõju avaldanud, et nad nii värskelt kõlavad. Heli kiitis Kuno Kerge juhatatud laule „Põgene, vaba laps!“ ja „Laul pistodast“ (autorid Uno Naissoo ja Paul-Erik Rummo), kuna need olid lauldud nagu ühel häälel. Kuno laulis ka soolot, juhatades ise Luigi Denza „Funiculi, Funiculad“. Alo juhatas Arvo Pärdi „Hällilaulu“ ja Lydia Koidula ning Jüri Leesmendi laulu „Sind surmani“, aga ka palju teisi laule, ka tema enda lugusid ning seadeid, nagu „Kaksipa poikaa Kurikasta“, „Soe lätsi orgo pite“,“ Tule metsa, mine metsa“, „Naine kadunud“, „Me oleme metsadest tulnud“ ja „Mis oli see, mis juba lapsepõlves“.
Eva tänas meid, kui kontsert oli lõppenud, ja pärast seda me läksime lõunasöögile Keila tuntud klassikalisse söögikohta Legend. Koht oli suurepärane ja nägi välja nagu 50-ndatel aastatel. Kõik paistis nii, nagu oleks see pärit John Travolta filmist „Grease“. Ka toit oli esmaklassiline. Kui teised said suure tüki liha, siis mulle toodi tohutu suur taimetoitlase hamburger. Laulsime ka seal mitu laulu ja see muutis kogu olemise veelgi filmilikumaks.
Palju räägiti mälestusi Forestalia pikast elueast. Mulle oli see koosviibimine veelgi olulisem, kuna istusime Heliga ühes lauas Ülo Tammega, Forestalia asutajaliikmega, kes nüüd on Eesti Maaülikooli emeriitprofessor.
Ma olen tänu võlgu Kuno Kergele, kes mind Forestaliasse tõi ja tegi minustki osa selle koori ajaloost. Ka Heli tunneb ennast nagu meie koori liige, kuna ta on kohtunud nii paljude koori liikmete peredega.
Eestil on tugev laulutraditsioon ja ilma selliste noorte meesteta nagu Kuno Kerge, kes kannab seda koormat tulevikku, jääksime ilma olulisest osast meie kultuuris ja loovutaksime selle massija sotsiaalmeediale.
Soovin palju õnne sünnipäevaks, Forestalia, ja kestku su laul veel rohkem kui pool sajandit!
Viido Polikarpus
