Vabariigi aastapäeva juubeliaktusel New Yorgis esines rahvatantsugrupp Saare Vikat. Foto: Siiri Lind
Laupäev, 24. veebruar saabus sügisese ilmaga, kuid New Yorgi ja ümbruskonnaeestlasi see ei heidutanud. Oli ilus ja liigutav vaatepilt, kui Viikingi lipkonna skaudid-gaidid saabusid lippudega. Neid saatsid hundud-hellakesed sinimustvalgete EV100 õhupallidega, rivistudes lava ette auvalvesse Eesti ja Ameerika hümni laulmise ajaks.
NY Eesti Haridusseltsi esimees Toomas Sõrra luges ette Eesti Iseseisvuse Manifesti, enne lühidalt selgitades ingliskeelsele kuulajaskonnale, kus seda internetis lugeda saab. Piiskop Thomas Vaga tänas palves Loojat kõigi tublide eestlaste eest, kes panid aluse Eesti Vabariigile ja seda oma eluga kaitsesid, paludes Jumalalt õnnistust edaspidiseks. Oli südantsoojendav üle mitme aasta näha-kuulda noorte esinemisi: NY Eesti Kooli koori imehästi lauldud “Leelo”, “Vennake-hellake” ja “Eesti lipp” Maaja Roosi juhatusel ja Saare Vikati viie paari noorte poolt esitatud “Reilender”, “Meremeeste valss” ja “Tuljak”. Peale kõnet ja NY Eesti Segakoori esinemist astus rahva ette Kristi Roosmaa mitme lauluga, lõpetades aktuseliste osalusel lauluga “Eestlane olen ja eestlaseks jään”.
Peale aktust suundus suurem osa rahvast imeilusasti ehitud NY Eesti Majja, et nautida sööke, jooke ja sõpru. Vaadati taasetendatud lühifilmi Eesti lipu heiskamisest, kus jutustajaks oli üks autentne heiskaja, Fred Ise. Oli hingeülendav EV 100. aastapäev.
Allpool järgneb peakõneleja dr. Rein Taagepera sõnavõtust kärpeid koos mõningate tsitaatidega, kus kõneleja selgitas lühidalt Eesti olukorda kaheksa päeva enne iseseisvuse väljakuulutamist möllava maailmasõja ja laguneva Vene riigi raames, kui Tallinnas valitses enamlaste-kommunistide võim ning Saaremaalt ja Lätist olid sakslased tungimas Eesti mandrialale.
“Oli õrnõhuke lootus, et kui kuulutada Eesti iseseisvaks Venemaast, hoiaks see ehk ära Saksamaa sissetungi. Aga enamlased ei läinud iseseisvuse mõttega kaasa, kuigi Vene enamlaste juht Lenin soovitas neil iseseisvust kaaluda. Need eesti enamlased olid nii puupäiselt internatsionalistid, et ei tahtnud Venemaast eralduda.”
Põranda all tegutsev Maanõukogu volitas 19. veebruaril Päästekomitee kolme liiget, Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms, iseseisvust välja kuulutama. Vaatamata püüdlustele ei leitud võimalusi, isegi mitte Haapsalus Esimese Eesti polgu kaitse all iseseisvust välja kuulutada enne kui 23. veebruaril Pärnus ja päev hiljem sakslaste eest põgenevate enamlaste lahkumisel Tallinnast.
“Nii nagu Juhan Liiv oli luuletanud tosin aastat varem: “Ükskord – kui terve mõte – ükskord on Eesti riik!” Et kui on oma keel ja sellele rajatud kultuur, siis olgu ka seda toetav riik! Umbes kolmandik rahvast oli vaimustuses. Teine kolmandik, kes toetas enamlasi, irvitas. Umbes, et peast põrunud oli see Juhan Liiv, ja teie kah. Keskmine kolmandik arvas, et kena mõte küll, aga olgem realistlikud – sellist riiki ei tule”.
“Saksa väed hõivasid Tallinna ja kubermangu komissaar ei leidnud ligi neli päeva aega kohtuda Pätsi, Vilmsi ja Poskaga, teatades lõpuks, et “mingit Eesti riiki pole, on vaid Vene kubermang”.
Umbes pool aastat hiljem oli Ajutine valitsus võimeline põranda alt välja tulema, kui Saksamaa oli sõja kaotanud. Enamlaste valitud Tööliste Nõukogu oli kuulutanud end kõrgemaks võimuks Tallinnas ja kavandas relvastatud ülestõusu detsembri teisel nädalal ning Vene väed valmistusid sissetungiks. Appi tuli Kol. Laidoner, kes Soome kaudu oli pääsenud Tallinna ning sõitis otsemaid Liepäjasse Lätis ning veenis Briti laevastikku tulema Tallinna. See pidurdas Tööliste Nõukogu relvastatud ülestõusu, ootamaks Vene vägede kohalejõudmist. Viivitus, mis päästis Eesti Vabariigi.
Suurem osa on kuulnud kahest hetkest, mil Eesti Vabariik oli noateral – veebruaris juriidiliselt, detsembris sõjaliselt. “Hiljuti aga märkasin veel kolmandat hetke, sellist, mis ajab kananaha ihule… Arusaam on olnud, et kahjuks enamlased ei läinud kaasa, sest muidu oleks ju saanud iseseisvuse varem ja lihtsamalt välja kuulutada. Nüüd tajun, et õnneks enamlased ei läinud iseseisvuse mõttega kaasa…. Sakslaste lahkudes oleksid enamlased Eestisse naasnud koos vabastava Punaarmeega, lehvitades iseseisvusmanifesti.” Hiljem oleksid nad Eesti liitnud Nõukogude Liiduga ning iseteadva rahva hävitamine oleks alanud palju varem kui 1940 aastal.
“Eesti Vabariik on suutnud kesta ning end taasluua. Kas on ohtu? Niipea kui ütleme, et ohtu pole, muutub asi ohtlikuks. Aga mis on üldse nii väikese ja eraldi riigi mõte? Sihiks on hoida eesti keelt ja sellele rajatud kultuuri. Oleme keeleriik. Miks seda keelt hoida?”
Meie armastus oma keele suhtes muutub kõige teadlikumaks kui tunneme, et keel on ohus. “Kui ohutunne kaob, siis on keel ohus”.
Tuttav lugu siin mandril on lastel omavahel inglise keelt kõneleda ja küsida vanematelt, miks peaksid nad eesti keeles suhtlema. Kui see aga juhtub Tartus otse Emajõe ääres, kus nutitelefoni kasutavad lapsed lähevad üle inglise keelele ja ei hooma ema manitsust, miks nad eesti keeles peaksid rääkima.Keegi ei käsutanud neid rääkima ei inglise ega vene keeles. “Käsk toob harilikult vastuseisu. Nüüd tekkis aga vastuseis ema soovitusele eesti keeles rääkida. Nii mõnedki pagulasvanemad umbes 60 aastat tagasi lootsid, et küll see läheb mööda. Ei läinud, kuni oli hilja hoolitseda, et eesti keel kodus püsima jääks. Sellised pagulaslapsed täna vist siia saali ei jõudnud”.
Kui arvame, et see oli erakordne juhus Tartus, ja et võib-olla olid ka need lapsed Välis-Eestist pärit, paraku see nii ei ole. Nüüd ei trügi teine keel Eestisse enam ei läänest ega idast, vaid otse pilvest alla – interneti pilvest. “Võõrkeel tuleb juurde juba igale 4-aastastele, kelle vanemad annavad neile nutitelefoni. Selles mõttes on terve Eesti muutunud Välis-Eestiks”.
“Eesti keelega rahval on õigus püsida. Vastu panna. Või teha vaikne, valutu enesetapp… Kui oleme täna siin saalis, siis vist Eesti läheb meile mingil kombel korda…. Mida meil on Eestile anda, olles siin kaugel?”
“On mõndagi anda. Pöördun eriti nende poole, kelle pered juba mitmendat põlve siin mandril elavad ja kui te ikka eesti keelt valdate, tähendab, et teie pered on osanud eesti kodukeelt säiltada. See on erakordne oskus. Loodan, et oskate seda edastada teistele siin saalis, kel on praegu lapsed olemas või tulemas. Ja liigagi varsti on teil vaja seda oskust edasi anda lapsevanemaile Eestis. Sest elektroonilise pilve alune Eesti on üleni Välis-Eesti olukorras, ja ta pole selleks ette valmistatud. Kodu-Eestil pole kogemusi, kuidas hoida eesti keelt uues olukorras.
Sinine on sinu taevas,
kallis Eesti, kodumaa,
sa ei tea, et oled vaevas
naeratava pilvega.
Head sõbrad! Eesti keelel põhinev rahvas on üle elanud sajandid võõrvõimu. Eesti riik sündis saja aasta eest ja on ennast tõestanud. Kui me ohte ei alahinda, suudab see eesti keelel põhinev rahvas ja riik püsida ka edaspidi. Elagu Eesti! Elagu eestikeelne Eesti!”
Aime Andra
Fotod (Siiri Lind): https://flic.kr/s/aHsm7qAcJG