23. augustil mälestati Tallinnas kommunismi ja natsismi ohvreid, mille puhul kogunesid Tallinnasse Euroopa Liidu justiitsministrid. Tulemata jättis Kreeka justiitsminister Stavros Kontonis, kuna tema sõnul ei saa natsismi ja kommunismi omavahel võrdsustada. Ka Euroopa Parlamendi ühendatud vasakpoolsete ja Põhjamaade roheliste vasakpoolsete liitfraktsioon mõistis ürituse hukka, nimetades seda Euroopa ajaloomälu solvamiseks.
Fraktsioon kritiseeris oma avalduses, et ministrite kohtumine korraldatakse pealkirjaga “Kommunistlike režiimide kuritegude pärand 21. sajandi Euroopas”. “Ajal, mil paremäärmuslased ja neonatsid kasutavad ära EL poliitikate ebaõnnestumisi, on ajalooliselt vale, ohtlik ja vastuvõetamatu võrdsustada natsismi kommunismiga. Veel enam, fakt, et Eesti valitsus otsustas keskenduda “kommunistlikele kuritegudele”, näitab selget kavatsust kasutada eesistumist ideoloogilistel eesmärkidel.”
Kreeka minister selgitas oma avalduses, et natsism ja kommunism ei saa iial olla osa samast võrrandist: “Sellest õudusest, mille me elasime läbi natsismi ajal, oli vaid üks versioon. Kommunism, vastupidiselt, andis teed kümnetele ideoloogilistele trendidele: üks neist oli eurokommunism, mis sündis kommunistlikus režiimis Praha kevade ajal, et ühendada sotsialism demokraatia ja vabadusega,” kirjutas Kontonis.
Rootsi poliitik ja Euroopa Mälu ja Süüme Koostöökogu president Göran Lindblad ütles justiitsministrite pressikonverentsil Kreeka ministri seisukohta kommenteerides, et kommunistlike kuritegude sooritajad tuleb võtta vastutusele, kuna ohvrite jaoks pole totalitaarsetel režiimidel sisulist vahet. “Inimesi on mõrvatud ja üksikisiku jaoks pole vahet, milline ideoloogia sind tapab,” selgitas ta.
Lindblad rõhutas, et kommunism kui ideoloogia on oma olemuselt kuri: “Me ei saa öelda, et midagi tehti lihtsalt valesti. Kui te loete Hitleri “Mein kampf’i” või Marxi tekste, siis see on seal juba sees – terrori kasutamine, et hoida diktatuuri. Sellest ei saa midagi head tulla.”
Ka Eesti justiitsminister Urmas Reinsalu ütles, et üksikisikute jaoks on küsimus eelkõige õigluses. “See ei ole poliitiline küsimus,” sõnas minister. “See on väärtustepõhine ja samas ka õiguslik küsimus – selle keskmes on inimväärikus, mis on võõrandamatu.”
Ministrite arvates oli Kontonise kiri hea näide, miks tuleb kommunistlikest kuritegudest rääkida. Ka europarlamendi liige Tunne Kelam tõi mälestuspäeval peetud ettekandes välja, et erinevalt natsismist on kommunism siiani laialt aktsepteeritud, kuigi süsteemide olemus on sarnane.
“Kommunismi kuriteod paistavad laiemalt tihtipeale nagu mingi nišiteema, mis on oluline ja huvitav vaid teatud Ida-Euroopa riikidele,” rääkis Toronto ülikooli professor Andres Kasekamp. “Vastupidiselt natsismi kuritegudele pole kommunismi kuritegusid veel tajutud universaalse tähendusega.” Kasekamp tõi võrdluseks, et holokaustist on käsitlused suuremas osas läänemaailma ajalooõpikutes, isegi kui riigid ise polnud sündmustega otseselt seotud. “See on üles võetud kui väga oluline moraaliväärtuste ja inimõiguste küsimus, mida kõik inimesed peaksid mõistma 20. sajandist ja üleüldiselt inimloomusest,” märkis ta.
Kasekampi sõnul tekitab kommunismi kuritegudest rääkimine paljudes lääne inimestes vastureaktsiooni või hirmu, et sellega pisendatakse holokausti tähtsust. Samas võttis tema sõnul ka holokausti mälestamine kaua aega: “Kui meile tundub, et holokaust on üldsuse poolt iseenesestmõistetavalt tähtsal kohal, siis esimestel sõjajärgsetel kümnenditel see kindlasti ei olnud nii – läks ikka mitukümmend aastat, enne kui holokausti toimepanekule ja ohvritele pöörati sellist tähelepanu, mida täna.” Professori sõnul annab see lootust, et kui kommunismi kuritegudest rääkimist jätkata, leiavad ka need lähitulevikus laialdast tähelepanu: “Kurb on muidugi, et selleks ajaks enamik kommunismi ohvreid seda oma silmaga ei näe.”
Kes on tänapäeva kommunistid?
Tartu Ülikooli Euroopa õpingute lektori Stefano Braghiroli hinnangul pole kommunismi ja natsismi tagajärgede eristamine Lääne-Euroopas tingimata ideoloogiline, vaid ongi pigem tekkinud teistsugusest haridusest ja vähesest teadmisest sellest, mis toimus külma sõja ajal teisel pool raudset eesriiet. “Suuremas osas Lääne-Euroopa koolides pühendavad lähiajaloo õpikud korraliku hulga ruumi natsismi kuritegudele ja kodusõdadele, aga mitte kuigi palju sellele, mis toimus teisel pool,” selgitas ta.
Braghiroli nõustus Kreeka ministriga selles osas, et kommunismi ja sotsialismi saab defineerida palju laiemalt kui stalinismi. Laiast äärmusvaskpoolsuse spektrist ja erinevatest kommunismi tõlgendusviisidest tuleb tema sõnul ka kommunistide suurem populaarsus LääneEuroopas, kus on teravalt üleval näiteks sotsiaalse võrdsuse küsimused. “Me ei saa samale lauale panna kommunismi ja demokraatlikku sotsialismi, sest meil on demokraatlikust sotsialismist palju häid kogemusi – näiteks Skandinaavia mudel. Samal ajal ei saa minu meelest kindlasti panna ühte patta ka näiteks Marxi lugemist, selle tõlgendusi ja Stalinit,” möönis politoloog.
Tänapäeval on Braghiroli sõnul laias plaanis kolme tüüpi kommunistlikke erakondi. Esiteks “vana kooli” kommunistlikud parteid, mis on alles jäänud külma sõja ajast, pole end vahepeal reforminud ning võivad toetada ka Stalinit. Teine erakondade grupp on reformitud ja postmodernistlikud kommunistlikud parteid, mis jätsid küll pisut alles oma minevikust, kuid muutsid end oluliselt peale külma sõja lõppu. Politoloog tõi välja, et erinevalt vanadest kommunistidest soovib see grupp seista tihtipeale vähemuste õiguste eest ning on huvitatud LGBT-küsimustest ja multikultuursusest.
Kolmanda grupina tõi Braghiroli välja n-ö mitmuselise vasakpoolsuse, kuhu kuuluvad näiteks endised kommunistlikud parteid, rohelised ja kodanikuühiskonna esindajad. Selline erakond on tema sõnul ka kreeklaste Syriza, kuhu kuulub Tallinnasse tulemata jäänud Kontonis.
Demokraatlik kommunism
“Meil on näited, kus kommunismi idee on sobitunud demokraatiaga, näiteks on eurokommunism mõjunud demokraatlikule süsteemile hästi, sest kommunistid on tegutsenud olemasoleva süsteemi sees. Põhiline mure on aga selles, et kui jätta kommunismile vabad käed, siis see muutub väga kiirelt allasurumiseks ja ohuks vabadusele,” selgitas Braghiroli. “Meil pole ühtegi näidet, kus kommunistlikule parteile oleks jäetud vabad käed ja nad poleks kehtestanud nn proletariaadi diktatuuri.”
Ka Kontonise seisukohta peab Braghiroli probleemseks seetõttu, et see ei võta arvesse ajaloolist tausta tervikuna: “Minister paistab küll mäletavat, kuidas Nõukogude Liit lõpetas sõja natsi-Saksamaaga, aga paistab täielikult unustavat, et Stalin ja Hitler olid parimad sõbrad, enne kui Saksamaa Nõukogude Liitu ründas. Minister ei mäleta, et Stalin saatis paljud saksa kommunistid tagasi Saksamaale, et Hitler saaks nad tappa, või et Nõukogude Liit saatis juudid Saksamaale.”
Kui Kreeka minister tõmbas natsismi ja kommunismi vahele selge joone, siis Braghiroli sõnul konkureerivad tänapäevased radikaalsed vasakpoolsed ja parempoolsed suuresti samade valijate häälte nimel. Politoloog selgitas, et kummaski äärmuses tegutsevad jõud on üldjuhul ühel meelel suurema sotsiaalse kaitse tagamises vaestele, suuremas riigi rollis ning status quo ründamises. Erakondade erinevus seisneb üldjuhul selles, et kui paremäärmuslased süüdistavad praegustes hädades migrante ja kultuurilist mitmekesisust, siis vasakpoolsed panevad rohkem rõhku majandussüsteemile.
Noori tõmbab vasakule
Braghiroli rõhutas samas, et suurem osa Euroopa Liidu radikaalsetest vasakpoolsetest erakondadest tegutsevad demokraatlikus süsteemis ning ei võitle seega süsteemi kui terviku vastu. Paremäärmuslus võib seevastu viia pikas plaanis kaasa demokraatliku süsteemi õõnestamiseni, kuna paljud radikaalsed parempoolsed on väga euroskeptilised. “Euroopa Liidule võib ette heita nii mõndagi, aga paljude riikide jaoks on see demokraatliku jätkusuutlikkuse tagaja,” võrdles ta kaht maailmavaadet.
Kasekamp tõdes, et tänapäeval tõmbab tugev maailmaparandamise tung noori vasakpoolsusele, olgugi et seda ei saa päris kommunismiks pidada. “Seda on hiljuti kehastanud kaks poliitilist dinosaurust, kes on ootamatult saanud noorte lemmikuteks – Ameerika demokraat ja presidendikandidaat Bernie Sanders ja Briti leiboristide juht Jeremy Corbyn, kes on mõlemad ise kaua aega olnud sügavast vasakpoolsest mõttemaailmast tulnud, aga on saanud ootamatult väga popiks noorte seas.”
Kasekampi hinnangul on need “dinosaurused” noortele ligitõmbavad tänu oma ehedusele: “Kui Sandersi ja Corbyni mõtteid on aastaid maha kantud, aga nad on neile truuks jäänud, siis nüüd tundub, et maailmas, kus poliitikud on tuulelipud ja kõik räägivad mingit ümmargust peavoolu juttu, esindavad need mehed siirust ja ehtsust. Nad tunduvad olevat kindlate veendumustega ja see meeldib noortele, isegi kui need mõtted on täiesti ebarealistlikud.”
VES/ERR
