New Yorgi Eesti Segakoori kontsert 7. mail 2016. Foto: Ulla Vinkman
Pärast emadepäeva menukat kontserti esimesel mail võis ette kujutada, et teine kontsert kuus päeva hiljem leiab vaid tagasihoidlikku osavõttu. Milline üllatus oli aga näha suurt saali tulvil täis lugupidavat vaimustatud kuulajaskonda, keda rikkalikult kostitati põneva eeskavaga Eesti muusikast, meisterliku flöödimängu ja Itaalia ooperiga!
Kuulajate meelest on dirigent Maaja Roos teinud New Yorgi Eesti Segakooriga imet. Foto: Ulla Vinkman
Sopran Grace Eckmann lisas omapoolse mõõtmatu panuse kavale oma täiusliku eesti keelega. Maaja Roosi kunagise õpilasena üheksandast eluaastast, oli ilmne, et teda oli koolitatud mitte üksnes Eesti keeles, vaid mitmeski romaani keeles. Ta avas oma osa „Panis Angelicus“-ega, saateks ilusad flöödikajad Leelo Valdsaarelt. Koor koondus Backman’i „Pühapäeva hommiku“ muusika ümber, laulis seejärel kolm salmi sellest helindist nii nõtke ning kauni kõlaga, et võisid tunda end kantuna maalilisse Eesti külasse, Wiiralti pilved hõljumas taevakaarel: „Ei liigu lehed toomel ja linnukene vait, vaid õrnalt õitsvad põllud, ning mägi haljendab.“
Mis „Need ohjad meida hoidvad“ paiskas Segakoori hoopis suurema koori kõlaruumi. Mis tõeliselt hüpnotiseeris kuulajaskonda, oli raevukas uhkus, millega Segakoor laulis neid ärevaid sõnu Mart Saare seades. Vastukaaluks oli Miina Härma „Lauliku lapsepõlve“ seadel niisuguse teravus ja leebus, et kutsus esile mälestusi ja tundeid endistest aegadest. Lõpetuseks oli rahvalaulul „Kui mina alles noor veel olin“ massikoori mõõtu võimu ja jõudu, eriti Veljo Tormise seades, kus ootamatult terved taktimõõdud jätavad koori täielikku vaikusesse. Milline meisterlik tehnika sellel tuttaval rahvalaulul, kui seda esitada täies võimsuses, et hetkeks peatuda keset lauset dramaatilise pausiga ja siis jälle jätkata jõulises dünaamikas. Kuulajaskond müristas omakorda vastu braavode ja pisaratega!
Kaks Rudolf Tobiase helindit, „Jeruusalemma tütred“ ja „Oh, mis on inimlaps“ olid juba esitatud äsjasel kirikukontserdil, kuid kuuldavasti oli kõrvadel neid kuulata veelgi kaunim käesoleval kontserdil. Koor oli nii vaistlikult ühenduses oma dirigendiga, et iga nüanss ja märguanne tundus voolavat lausa jumalikust inspiratsioonist. Tuleks märkida, et Leila Roos ja Grace Eckmann, kes laulis keskmist sopranisoolot, esinesid kutselisel tasemel.
Leelo Valdsaar esitas seejärel kaks mõjurikast ning vastanduvat valimikku: G.F. Handeli „Seeba kuninganna saabumine“ ja „En Bateau“ Claude Debussy’lt. Need palad osutasid meisterlikule tehnikale, oivalisele kõlale ja üliosavale musikaalsusele. Tõepoolest, Debussy edastas tunde merel olemisest vee peal paadikeses rahulikult kulgedes.
Eeskava lõpuosa kuulus puhtakujuliselt ooperile. Grace Eckmann laulis „Porgi Amor“ “Figaro pulmast” harukordse tundlikkuse ja puhta intonatsiooniga. Täiskoor jätkas Mozarti ooperi Idomeneo’ga: „Placid e il mar“. Siis tuli Madame Butterfly „Un Bel Di“, mis viis kuulajaskonna pisarateni, ning lõpuks Nabucco’st „Va, Pensiero“. Milliseks sobivaks lõppakordiks oli see pala, tähistades Itaalia vabadust ja kodumaad, suurel määral nagu ka Eesti rahval!
New Yorgi Eesti Segakoori lauljad Liisi Vanaselja (ees) ja Aime Andra 7. mai kontserdil New Yorgi Eesti Majas.
Pärast kontserti andis Toomas Sõrra koorile lilli ja esitas liigutava tänuavalduse. Ta ei olnud saalis ainus, keda koorilaul külvas tunnetega üle. Leelo Valdsaar, Naples Philharmonic’u flöödimängija, oli kohale lennanud otse Floridast, et osaleda ja toetada koori. Hele Leesment oli tegelikult kuude viisi harjutanud koos kooriga Skype’i vahendusel Põhja-Karoliinast. Kiitus ka koori esinaisele Eha Brownell’ile, kes on väsimatult töötanud koori organiseerimisega ja, veelgi tähtsam, selle kasvamisega. Lõpuks oli kogu kuulajaskond püsti tõusnud, et aplausi ja rõõmuhõisetega tänada New Yorgi Eesti Segakoori, mis on niivõrd pühendunud Eesti laulu elushoidmisele!