Tegin oma hommikust jalutuskäiku ja mõtisklesin suurte muutuste üle nii kohalikus kui ka maailmapoliitikas, kui mind tabas tunne, et see kõik on juba olnud! Déjavu! Imelik, kuidas minevikusündmused võivad sind tabada päise päeva ajal! Sajandeid tagasi kirjeldas Plato seda, mis toimub praegu USA-s. Trump ütles, et ta teeb Ameerika jälle suureks, samas kui Ameerika on praegugi suur. Karismaatiline nartsissist, kes varustab rahvahulki sellega, et see saab veelgi tugevamaks, lõi enda ümber kultuse. Trump kasutas viha, hirmu, pühendumust ja oma kõneoskust. Sama näib juhtuvat Eestis poliitikas. Üks heledam hetk kogu loos, mille üle ma tunnen rahulolu, on meie uus president Kersti Kaljulaid, kes kohe algusest on näidanud, et ta tõepoolest lahutab riigi kirikust. Enamus tänaseid probleeme on ju religioonist tingitud.
Tagasi mu peamõtte juurde. Déjavu-tunne tabas mind hetkel, kui ma nägin keset metsa harvesterit, mis oli ümbruskonna puid maha võtnud. Masin tundus hirmuäratavalt tuttav – see meenutas mulle ühte oma illustratsiooni minu fantaasiaromaanist „Down Town“.
„Down Town“ ilmus 1985. aastal kõva- ja pehmekaanelisena nii USA-s kirjastustelt Arbor House ja TOR Books kui Inglismaal Macdonald Futura poolt välja antuna. Raamatu peategelane on poiss, kes eksib ära New Yorgi metroos ja leiab paralleeluniversumi. Kangelaseks on raamatus Cary Newman, kes põgeneb halbade poiste eest Manhattanil oma uue sõbra Alliega, julge tüdrukuga. Põgenemisel sisenevad nad ühest uksest vanas majas 34. tänaval ja satuvad juhtumisi New Yorgi Eesti Majja. Kollektiivne eesti mälu on selles majas nii tugev, et nad lennutatakse sealt otse Eestisse!
Katkend raamatust:
„Kas see on tõsi, et sa oled rääkinud Taaraga?“
„Jah,“ vastas Cary. „See on tõsi. Kuidas sa Taarat tead?“
Uno katkestas teda erutatult.
„Mida see kõik tähendab?“ küsis Allie lõpuks.
„Seda on raske seletada,“ ütles Madis nõutult. „Taara on iidne eesti hing, kogu elu saab temast alguse. Uno ütleb, et see pidi olema Taara jõud, mis teid kahte siia juhatas.“
Vana mees lisas:
„Ta tahab teada, kuidas te saite avada Eesti Maja ukse.“
„Ma ei tea. See lihtsalt avanes.“
„Aga see pidi avanema ainult meie inimestele. Mis su perekonnanimi on?“
„Newman,“ vastas Cary. „Vanaisa küll ei olnud Newman, tema nimi oli pikk ja hääldamatu. Ellis Islandil vaadati seda ja öeldi: „Hästi, nüüd sa oled Uus mees“. Vanaema nime ma ei tea.“ Cary püüdis seda meenutada: „Ullmister vist…“ Lõpuks ta teatas: „Linda Ullimister!“
„Ülemiste Linda!“ hõiskas Uno üllatunult. „Kas see noor Tasuja võiks tõesti olla meie Kalevipoja poeg? Issand jumal! Ta ei räägi isegi eesti keelt, ta polegi tõeline eestlane!”
Raamatus nägin ma ette ka CD-de tulekut, tol ajal neid veel ei olnud olemaski. Cary ema pani arvutiketta oma kaela umber nagu medaljoni, mis siis, kui talle valgus peale paistis, helkles vastu vikerkaarevärvides.
Romaani lõpus kukuvad Kaksiktornid puruks. Kelmideks on Wall Street’i vaimud, kes tahavad Central Park’i muuta keskparklaks.
Palju sellest, mida demokraadid kartsid juhtuvat, juhtubki Trumpi valimisega presidendiks.
Mulle tundub, et ma peaksin hakkama ennustama ka seda, mis juhtub 2017. aastal, kuna 1985. aasta ennustused on läinud täppi.
Viido Polikarpus
