Kaks viimast nädalat, mil Venemaa purustab ja mõrvab naaberriigis Ukrainas, on muutnud maailmakorda, meie kõigi igapäevaelu ja tulevikku. Puutumata ei ole jäänud ükski eluala, sealhulgas sport ja ka pühadest rahuaadetest kantud olüm-pialiikumine. Venemaa küü-nilisus väljendub selles, et 2014. aasta Sotši taliolümpia ajal ründas ta Ukraina Krim-mi ja Donbassi, 2008. Pe-kingi suveolümpia ajal sõitis tankidega Gruusiasse ja nüüd otse Pekingi taliolüm-pia tule kustumise järel läks massiivselt kallale jälle Ukrainale.
Praegu käib Pekingis para-olümpia, kus on 20 aasta jä-rel taas esindatud ka Eesti (viimati 2002 Salt Lake Citys). Eesti ratastooli-curlingu koondis pidanuks avavoorus kohtuma just Venemaaga, aga poleks pro-testiks Ukraina sõja vastu nende vastu jääle läinud ja õnneks saadeti kogu Vene koondis Pekingist koju. Eestlased kaotasid esimesel päeval USAle ja Hiinale, võitsid teisel päeval Lätit ja Norrat. Turniir on pikk, ka medalid pole veel võimatud.
Vene sport langes oma va-litsuse ja Putinit toetava Valgevene liidri barbaarsuse süül karmide sanktsioonide alla. Nii ei lähe ükski Eesti sportlane võistlema Vene-maale ja Valgevenesse, sa-muti ei ole nende kahe maa sportlaste osavõtt võimalik Eestis peetavatel jõuproovi-del. Eesti olümpiavõitjad epeevehklejad jätsid startimata Sotši MK-etapil, läbi sõjamöllu tulid koju kõik neli Ukraina kõrgliigas män-ginud Eesti jalgpallurit (neist üks jooksis viimased 20 km Poola piirini, visates oma koti võssa, et kergem joosta oleks), Kalev/Cramo korvpallimeeskond lahkus ida-liigast, esimest korda Ote-pääl peetaval laskesuusatamise MK-etapil ei lubata starti Vene ja Valgevene sportlasi jne, jne. Nii äkki lukku ei ole spordi- (ja kul-tuuri-) maailm läinud teisest ilmasõjast saati. Ning lahendust esialgu ei paista.
Sai korra juba olümpia-nupule vajutatud, tuleks siis tagasi eestlaste tulemuste juurde veebruari viimasel nädalal lõppenud Pekingi talimängudel. Freestyle-suusataja Kelly Sildaru teenis oma trumpalal pargi-sõidus pronksi ja see oli Eestile üle tosina aasta jälle taliolümpia medal (eelmine Kristina Šmiguni hõbe 2010 Vancouverist). Kelly päästis Eesti olümpia ja au talle, sest sporti mõjutavaid probleeme on tal viimastel aastatel olnud palju – vigastused, peretülid, kooli lõpe-tamine, ka plikast neiuks kasvamine. Aga samas ei saa jätta märkimata, et hegemoon nagu veel 3-4 aastat tagasi ta enam ei ole ja pargisõidus sai Sildaru Pekingis oma 2013. aastal tillukese tüdrukuna alanud karjääri esimese vahetus võistluses kaotuse! Ja rennisõidus oli ta alles 2019 maailmameister, nüüd neljas. Seega – temalt loodeti enamat. Aga ta sportlaselu loodetavasti kestab veel vähemalt järgmise olümpiani ja peagi ilmuv avameelne elulooraamat (18aastasest neiust!?) ei tähenda loobumist.
Ülitubli oli Pekingis kahe-võistleja Kristjan Ilves, kes vangistati positiivsena ko-roonahotelli, sai seal kükke teha ja seinast seinani joosta, aga pääsnuna tegi kangelasliku esituse, lõpetades üheksanda kohaga. Teine esile tõstmist väärt mees oli kiiruisutaja Marten Liiv, kes kuutagusest vigastusest hoolimata oli 1000 meetri distantsil seitsmes, jäädes pronksist vaid 0,17 sekundi kaugusele.
Need kolm võiksid saada hindeks viie. Neljamehi ja -naisi on ka terve rida. Näi-teks murdmaasuusatamise distantsidel 33., 35. ja 36. koha saanud Alvar Johan-nes Alev, vanaisa kaudu Otepää juurtega, aga USAs kasvanud Kaitlyn Vesters-tein (suurslaalomi 35.), vigastuste kiuste vapralt võislenud iluuisutajad Eva-Lotta Kiibus ja Aleksander Selevko, tiimsprindis 11. koha saanud suuskurid Martin Himma ja Henri Roos. Kui keegi eestlastest Pekingi taliolümpial alt läks, siis olid need ehk laske-suusatajad, kellelt oli põhjust oodata enamat kui Tuuli Tominga sprindi 33. koht.
Aga spordis on õnneks muidki teemasid kui barba-rite boikoteerimine ja olüm-pia. Ehkki – 2024 suvemängud tunduvad juba õige lähedal olevat!
Lähipäevade spordisündmus Eestis on laskesuusatamise esimene MK-etapp Otepääl. Sügiseks pakuti Eestisse naiste tennise WTA250 turniiri, mis oleks ka esmakordne meie mail. Paraku Eesti seda vastu ei võta, sest meie valitsus pidas kolmeks aastaks küsitud 2,7 miljonit riigiabi liiga suureks ja ebaõiglaseks nii teiste spordi- kui muude elualade suhtes. Seda enam, et puu-dub ju igasugune garantii, kas Anett Kontaveit ja Kaia Kanepi, kelle pärast Tallin-nas seda võistlust korraldada tasuks, ka mängiksid.
Anett Kontaveit mängis viimati Dohas, kus pääses heade võitudega (Elise Mer-tens, Jelena Ostapenko) finaali, aga kaotas seal nagu ka mullusel aastalõputurnii-ril poolatar Iga Swiatekile 2:6, 0:6. Ometi oli see Aneti esimene WTA1000 taseme finaal ja selle järel tõusis ta maailma edetabelis enne-olematule viiendale kohale. Järgmiseks mängib Konta-veit praegu Ameerikas Indian Wellsi nagu alati ülimalt kõrge tasemega turnii-ril. Ka Kaia Kanepi osaleb seal.
Eesti rallipaaril Ott Tänak ja Martin Järveoja läks kehvasti ka MM-sarja teine etapp Rootsis. Ott oli tippkonkurentsis, liidrist vaid alla kahe sekundi maas, kui tema hübriidajamiga Hyun-dai armatuuril süttis punane tuli ja vastavalt reeglitele tuli sõit katki jätta. Selge, et paari aasta tagune maailma-meister oli sügavalt nördi-nud. Raske uskuda, et kap-riisse masinaga hooaega päästa annab.
Eesti korvpallimeeskond kohtus Euroopa meistri-võistluste valikturniiril kaks korda Poolaga. Esimene mäng Tallinnas võideti 75:71, teine Poolas kaotati 68:70, aga kokkuvõttes jäädi kahe silmaga plussi, mis võib võrdsete punktide korral kasulik olla. Neis mängudes oli mitme mehe eest väljas USA ülikoolis korvpallikarastust saanud ja praegu Hamburgis mängiv 211 pikk tsenter Maik-Kalev Kotsar. Kahjuks ei saanud seekord rahvusmees-konda aitama tulla Arizona Ülikooli NCAA „märtsihullusele“ aidanud ja mängus Utah vastu koguni kolmikduubli teinud Kerr Kriisa. Tublisid eesti korvpallureid õpib USA ülikoolides teisigi. Ja mitte üksnes pallureid, näiteks õpub Nebraska-Lincolni ülikoolis Eesti mullu parim naiskergejõustiklane, 6.52 kaugust hüpanud Lishanna Ilves.
Enn Hallik
