Elektriautode eluea lõppedes tuleb praegu suur osa nende akudest piltlikult öeldes prügimäele saata. Eesti teadlased on nüüd jõudnud sammu lähemale sellele, kuidas akudes leiduvaid materjale täielikult taaskasutada.
Liitiumioonakusid kasutatakse nii arvutites, mobiiltelefonides kui ka elektriautodes. Akudes olevad materjalid on aga kriitilised maavarad ning nende järele on maailmas suur nõudlus. Teadlased ennustavad, et aastaks 2030 tuleb liitiumioonakusid toota ilmselt 14 korda rohkem kui kümnendi alguses. See aga suurendab hüppeliselt nõudlust tooraine järele, mistõttu on vajalik kasutatud akud ringlusse võtta.
Praegu suudavad tööstused akust ümber töödelda alla poole. Sealt saab kätte kõige väärtuslikumad komponendid nagu koobalti, liitiumi, nikli ja vase. Eesti teadlased on aga leidnud tehnoloogia, mis võimaldab rohkem elemente ümber töödelda ja suisa 70 protsenti neist väärindada.
Tallinna Tehnikaülikooli doktorant Martin Jantson kirjeldas, et esmalt tuleb akud ohutuks teha ehk tühjaks laadida, misjärel lähevad akud purustusse. “Seejärel on meil eeltöö, kus sõelume osad enamasti erinevatesse fraktsioonidesse. Kõige peenem fraktsioon on see, kus on väärtuslikud metallid ja need metallid lähevad kuumtöötlusse või otse leostumisse. Siis hakkame neid keemiliselt ükshaaval eraldama, et saaks väga kõrge puhtusega materjalid,” selgitas ta. Mida puhtam materjal, seda kergem on neid uuesti akudes ümberkasutada.
Ühe aku ümbertöötlemine võtab aega umbes kolm kuni neli päeva. “See on pikk protsess, kus on 15–20 etappi, mis tuleb läbi teha ja mõni kestab mitu tundi,” sõnas Jantson.
Tööstustel ei ole aga praegu lahendusi grafiidi ümbertöötlemiseks. Ühest liitiumioonakust võib grafiit moodustada aga 20 protsenti. Kuigi üldine tehnoloogia on leitud, pole Eesti teadlased seda veel suurel skaalal proovinud. Võib juhtuda, et tehnoloogiat tuleb täiustada.
Elektriautod ei ole veel aga jõudnud oma kasutusea lõppu. Seega ei ole ka nii suures mahus elektriautode akusid kätte saada, et seda protsessi läbi teha.
Kuna akutööstus laieneb jõudsalt, on eesmärk kätte saadud materjale järgmistes akudes uuesti kasutada. Oma eluea ära elanud liitiumioonakud on aga ohtlikud ning neid ei tasu omale sahtlisse seisma jätta, sest need võivad plahvatada.
“Seal on endiselt sees jääklaeng, mis võib viia selleni, et aku hakkab punduma ja paisuma kuni selleni välja, et aku plahvatab. Ehk siis inimesed peaksid vanad seadmed viima kokkukogumispunktidesse või sinna, kust nad oma seadme ostsid,” soovitas Liivand.
Eestil puudub seni võimekus liitiumioonakusid ringlusse võtta, praegu kogutakse akud kokku ja saadetakse Põhjamaadesse.
VES/ERR
