Aastal 1949 algas suurem sõjapõgenike vool USA’sse. Tuhanded eestlased leidsid endile uue kodu USA’s, eriti aga New Yorgi linnas, kus külgetõmbejõuks oli juba varem väliseestlaste poolt soetatud Eesti Maja. Siin kohtusid sõbrad ja tuttavad, kes polnud üksteist aastaid näinud. New Yorgis maandusid sama aasta suvel ka I jsk. Ilmar Pleer ja nskm. Friedrich Pokk, kes hakkasid peatselt maad kuulama eesti skautluse taastamiseks maailmalinnas.
Nad võtsid kirjalikult ühendust skm. Elmar Saarniiduga, kes juba töötas Seabrook’is eesti skautidega. Oli suvi 1949, sama aasta septembris asus skm. Saarniit New Yorki. Vahepeal oli Ilmar Pleer organiseerinud vanemskautide üksuse „Valjala“ ja esimese Eesti üksusena selle ka registreerinud USA skautluse ridadesse. Pleeril ja Saarniidul oli mitmeid kontakte USA skautide peastaabiga, mis asus New Yorgis ja mitte väga kaugel Eesti Majast.
Eesti skautluse rajamiseks omas emakeeles USA skautluse raames takistusi ei tehtud. Kuna oli ette näha suuremat pagulaseestlaste perekondade koondamist New Yorgi suurlinna ja selle ümbruskonda, saatis skm. Saarniit omalt poolt kolm töögarantiid skm. Herbert Michelsonile, kes tol ajal elas Augsburgis, edastamiseks need garantiid aktiivsetele skaudijuhtidele Saksamaal, kes oleksid nõus ümber asuma New Yorki ja jätkama eesti skautide tööd suurlinnas, sest võimalused USA Skautide Peakorterist saadud info alusel olid hiilgavad.
Vahepeal, 1949. a. sügisel oli ka teine eesti kogudus New Yorgis organiseeritud ja esimesed eesti skaudi- ja hunduealiste poiste koondused peeti kirikuis Jumalateenistuse ajal. Ühes oli koondustepidajaks skm. Saarniit ja teises I järgu skaut Maido Saarlas. Tollel ajal vanemad ei lubanud oma lastel üksinda allmaaraudteel sõita ja Eesti Maja oli igal õhtul paksult rahvast täis. Küünarnukkide abiga tehti teed ühest ruumist teise. Aeg ei olnud mõeldav nooremate poiste koonduste pidamiseks Eesti Majas. Arsti, dr. Tarmo Mägi, kes oli ka skautmaster, saabumisega New Yorki 1950. a. sügisel läks skautlik töö kergemaks. Maido Saarlas lahkus Kesk-Läände ülikooli, aga skm. Mägi täitis lünga ja alustas Eesti Majas koondustega. Juba leiti koondusteks ruume ja poisid koos vanematega kodunesid New Yorgi linnaga.
Koondused toimusid nädalalõppudel ja varajastel tundidel, et päevavalgega poisid koju saaksid.
Esimesest „Lakewoodi Laagrist“ aastal 1950 võttis osa ligi 30 skauti New Yorgist, aga nad ei olnud ametlikult registreeritud USA skautlusse. Nende juht skm. Mägi, kes oli elukutselt arst, leidis endale töökoha 60 miili New Yorgist eemal. See oli talvel 1950/51. Samal ajal valiti skm. Saarniit USA Eesti Skauttöö Keskuse juhi kohale, püüdes nüüd organiseerida uusi eesti skautüksusi mujal USA’s. Skj. Pleer töötas oma üksusega ja nksm. Pokk’i tööaeg lennuliinis ei lubanud poistega normaalselt töötada. Tekkis ajutine tühjus poiste juhi kohale, mille püüdsid täita eelpoolmainitud juhid.
Kevadel 1951 saabus New Yorki skm. Linold Milles, kes oli arstiteaduse üliõpilane. Alles teisel jutuajamisel Linold’iga nõustus skm. Milles asumisega New Yorgi eesti skautide juhi kohale. Esimese koonduse pidas skm. Milles 8. märtsil 1951. Kohale tuli 8 poissi. Seda kuupäeva loeb skm. Milles ka „Viikingu“ lipkonna alguseks.
Kolm aktiivset skaudijuhti saabusid New Yorki sügisel 1951, skautmasterid Harry Tarmo, Victor Nigol ja Erni Kilm, kelle panus eesti skautlusele USA’s jääb asendamatuks.
skm. Emu Saarniit