Mõeldes Mare Taageperale (1938-2013)
Ma mäletan meie esimest kohtumist Mare Taageperaga. Mina olin sel ajal juba Tartust Tallinnasse kolinud ja Eesti Teaduste Akadeemias oli mingi üritus, kus vaheajal oli võimalik veidi rõdul värsket õhku hingata.
Nii kohtasin rõdule minnes Mare Taageperat ja Ene Ergmat seal juttu ajamas ja daamid võtsid ka mind juturingi. Nii me siis rääkisime enne tükk aega, kuni taipasin end esitleda.
Kuigi Mare Taagepera oli alates 1994. aastast regulaarselt olnud poole aasta kaupa Eestis, polnud meil enne seda olnud võimalust omavahel rääkida.
Juba esimesel kohtumisel jättis Mare Taagepera väga huvitava ning tasakaaluka inimese mulje. Olles olnud pikka aega ülikoolis õppejõud, oli mul kujunenud professionaalne silm andekate inimeste peale ning sel hetkel käis mul peast läbi kohe mitu mõtet.
Esiteks oli selge, et minu inimestetundmise üks postulaate, et iga suure mehe taga on kindlasti üks suur tark naine, peab ka Taageperade puhul paika. Kui ametlik meedia oli Rein Taageperast aastate jooksul teinud ehk uhkemagi portree kui mees seda tegelikult on, siis selle ametliku suure meespoliitiku portree joonistajad kas polnud osanud või soovinud sellele portreele maalida juurde Mare Taageperat ja just sellise rolliga nagu tal selles akadeemiliste isikute tandemis kanda oli.
Naljakal kombel just pereajakirjad olid avaldanud lugude juures Rein Taageperast ka ohtralt koduseid fotosid, kus Maregi peal, kuid rõhuga ikka kui toredal targal kohvipakkujal ning kodukaunistusel. Nii sõnastaksid siis ilmselt selle positsiooni võitlevad feministid, aga nemad Mare Taagepera elu ajal millegipärast vaikisid.
Juba esimesel kohtumisel akadeemia rõdul sai mulle selgeks, et isegi vabas maailmas käituvad inimesed oma kultuuri järgi ja maal, kus räägitakse, et kõigil sellele vabale maale tulnutel on õigus end teostada, siis 1938. aasta kevadel Narvas sündinud Mare Rünk, kes kandis aastast 1961 Taagepera nime ja oli füüsiku ja poliitiku Rein Taagepera jaoks teine pool tervikust, andis oma elus nii USAs kui Eestis ikka esimese võimaluse oma mehele, sest siin tema sünnikodus oli alati ikka nii tehtud. Puhtpragmaatiliselt oli taoline naise käitumine ehk õigustatud ka USAs, sest nii sai pere kiiremini paremale järjele, sest meestel oli ka siin veidi lihtsam jõuda kõrgemale positsioonile, mis tagas perele paremad võimalused, et siis oma kolm last üles kasvatada ja hiljem ka lastelastele toeks olla.
See oli see sisemine kultuuritunnetus, mille imehästi sõnastas viiking Knut Hamsun (1859-1952) oma kuulsas romaanis „Maa õnnistus“, mille eest talle aastal 1920 Nobeli kirjanduspreemia anti. Knut Hamsun sõnastas kultuurilise järjepidevuse kohustusena teha olulisi asju ajal, kui selleks õige aeg ja mitte jätta neidmitte mingil ettekäändel tegemata, kui aeg millekski küps. Aga tuleme Knut Hamsuni ja viljakülvamise juurde: juba sadade aastate jooksul olid ta esiisad külvanud viljaseemet ja seda alati hardumusega vaiksel, leebel, tuuletul õhtul, enamasti kui õnnistusrikast, peent uduvihma, võimalikult varsti pärast metshanede tulekut.
Kultuur on kõrvaltvaatajale keeruline, selle sees olijale ja sellest arusaajale jälle väga lihtne. Mulle õpetas kunagi Muhu mees Ausmeel, et kevadel tuleb maad künda, kui muld pihku võttes ilusti pude ja küllalt soe pihus, siis pidi muld künniks küps olema. Mõeldes Mare Taageperale, siis erinevalt Reinust, kes mehena viskus sageli pea ees poliitikasse ja esindas kindlaid poliitilisi projekte ning kindlaid huvirühmi, esindas Mare Taagepera alati väga iseseisvalt mõtlevat poliitikut. Tema püüdis omal vaiksel, aga selgel moel Eesti poliitikasse tuua demokraatliku riigi poliitilist kultuuri, mis oleks seostatav taolise Knut Hamsunliku arusaamisega kultuurist. Tegelikult Eestis on palju kodanikke, kel analoogne arusaam poliitisest kultuurist, aga sageli nad pole osanud end ehk nii selgelt ja häälekalt väljendada.
Mare Taagepera oskas, aga kahjuks tema elukaar oli liialt lühike, et ära oodata naiste aega meie poliitikas, mis paistab, et on nüüd lähedal, aga siiski ka aastal 2016 veel mitte päriselt meie õuele saabunud. Mare Taagepera, omades võimalust alati võrrelda meie poliitikat suure ingliskeelse või prantsuskeelse poliitikaga, oli väga tundlik labasuse, jõhkruse ja rumaluse suhtes meie juhtivate poliitikute esituses. Tal oli õnneks alati julgust seda otse ja selgelt välja öelda. Kahjuks Mare Taagepera lahkumise järel on siin meie poliitikas ikka veel täitmata koht. Mida tahtis oma sõnavõttudega meie poliitilise kultuuri tasemest öelda Mare Taagepera, et kui me oskame vaatamata nendele kolhoosiaastatele austada põllumeestena oma maad ja oskame igal kevadel panna vilja kasvama just meie looduse märkide järgi selleks parimal ajal, siis meie kultuuril peaks olema just meie üldisele kultuurile omane poliitika ajamise stiil. See peaks samuti olema rahvast austav ja ümbritsevat keskkonda parimal viisil arvestav.
Millal ometi jõuab kätte päev, kus poliitikud ei vastandu üksteisele, püüdes üksteist sisuliselt hävitada, vaid suudavad teha poliitikas koostööd riigi ja rahva heaolu nimel, meie kultuuri edasikestmise nimel. Kui me sellise poliitikani ei jõua ja kopeerime vaid meile mitteomaste kultuuride poliitilist kultuuri, siis ei saa meie väike maa kunagi välja teistele järelejooksja ja vaese oma jõudu rikkuseks muuta mitte oskava sugulase staatusest.
Mare Taageperale on lihtne mõelda, sest tegelikult oli tema vaadetel Eestis suur toetus, kuigi seda pole kuskil kirja pandud. Üks tema vaadete suur pooldaja on meie tuntud ajakirjanik Tiit Karuks, kes oma elulooraamatu (Tiit Karuks. Elu nagu kümnevõistlus) viimases peatükis korduvalt pöördub Mare Taagepera vaadete juurde. Karuks sõnastab selle riigi, mida me tegelikult ei soovi Eestis näha ja mis paljud meie hääleõiguslikud kodanikud eemale peletab – see on Eesti Vabariigi pidamine mingiks väljavalitute aktsiaseltsiks, kus enamik riigi inimestest aktsiaid ei oma.
Seega tunneb suur osa kodanikke, et neil pole Eesti Vabariigis tegelikult sõnaõigust. Kui keegi piiksatabki, siis räägib ta kurtidele kõrvadele. Sest aktsiate suuromanike kuulmine on valikuline. Ja kui kuulevadki, siis sageli ülbitsevad vastuseks. Tiit Karuks on väljendanud oma mõtet veelgi reljeefsemalt ja pessimistlikumalt, et tal olevat tunne, et need kunagise ainupartei kogemusega tänaste juhtparteide juhtparteilased (kes end erakondlasteks nimetavad), tegelikult alateadlikult ihalevad uut superainuparteid, sest mitmeparteisüsteem nagu segaks neid saamast rohkem riigi aktsiaid enda kätte, et kindlustada ikka suurem ja suurem võim poliitilises süsteemis.
Mare Taageperal oli inimese ja kodanikuna alati julgust tõlkida meie poliitilises kultuuris juhtuvad sõnavõtud inglise keelde. Vahel piisas tema autoriteedist, kui ta lubas meie poliitiliste rõvesuude sõnavõtud maailmale läbi inglise keelde tõlkimise avalikustada.
Aastal AD 2016 Eesti poliitiline kultuur alles ootab tarmukat poliitikut, kes suudaks arendada välja Eesti poliitilise kultuuri stiili, mis vastaks meie riigi loomisel paikapandud põhimõtetele, mida seni pole kahtluse alla pannud ükski meie juhtiv poliiitik ja need on: Eesti Vabariik on vaba, demokraatlik ja rippumatu vabariik.
Need on tänases keerulises suures maailmas püsimajäämiseks vajalikud väärtused, mille eest veidi enam kui miljoni kodanikuga riik peab iga päev palehigis (koos)tööd tegema, sest muidu on meid selle tulemuse saavutamiseks juba täna selgelt liialt vähe.
Prof. Peeter Järvelaid
