Kaks päeva vähem kui aasta asutamisest, võis Eesti Pillifond 2016. a. 5. detsembril esitleda avalikkusele kuut hinnalist keelpilli. Foto: ERR
Vaid poolteist aastat tegutsenud Eesti Pillifond on suutnud Eesti muusikutele osta juba seitse pilli, kaheksas – viiuldaja Vladimir Sapožninile kuulunud G.B. Maggini viiul – lisandub fondi septembris. Eesti Pillifondi tegevusest teeb LEP Los Angeleses ettekande fondi tegevdirektor Marje Lohuaru.
Kas teadsite, et meistrite tehtud keelpillidesse investeerimine on võrreldav raha paigutamisega teemantidesse ja kulda? Pilli puhul on aga lisaää̈rtuseks omaniku võimalus toetada haridust ja muusikakultuuri laiemalt, millest tõuseb avalik kasu. Just nii on keelpilliturgu kirjeldanud Eesti Pillifondi tegevdirektor Marje Lohuaru, kelle väsimatu teavitustöö Eesti ettevõtjate seas on toonud selle tulemuse, et juba septembrist mängib 8 noort muusikut legendaarsete viiulimeistrite hindamatu väärtusega pillidel.
Keelpillid on ainuke liik pille, mis aja jooksul ei vanane, vaid vastupidi – aeg vää̈rtustab neid. Kui nendel pidevalt mängida, siis nende väärtus ajas vaid kasvab. Keelpillide – viiulite, altviiulite ja tshellode hiilgeajaks peetakse XVI sajandi Itaaliat, kui tegutsesid suured viiulimeistrid Gasparo da Salo ̀ (1542–1609) ja Giovanni Paolo Maggini (1580–1632); nende järel tuli Amati perekond (1583–1740) koos Bergonzi, Guarneri ja Stradivariga. Nende looming on jäänud ületamatuks tänaseni ning nende meistrite tehtud pille on maailmas praegu umbes 7000.
Sõjaeelses Eestis said parimatest parimad muusikud itaalia meistrite pillid kingiks riigivanemalt ja presidendilt: professor Paulseni õpilastest-imelastest sai Hubert Aumere itaalia pilli kingiks riigivanem Jaan Tõnissonilt ja Evi Liivakule kinkis Maggini viiuli president Konstantin Pä̈ts. Aumere viiul jäi paraku Teise maailmasõja ajal Mü̈ncheni ooperi rusudesse. Evi Liivak vahetas oma Maggini viiuli hiljem Guadagnini oma vastu. Juba kuulsa muusikuna New Yorgis elades ostis Evi Liivak 1962. aastal Lipinski Stradivariuse $19,000 eest, aastal 2012. maksis see sama pill mitu miljonit dollarit.
Taasiseseisvunud Eestis sertifikaatidega väärtpille ei olnud, seega tuli alustada tühjalt kohalt.
Initsiatiivi haaras pianist, kauaaegne muusikaakadeemia prorektor professor Marje Lohuaru, kes pidas vajalikuks mitte ainult rääkida, vaid ka tegutseda.
Marje Lohuaru
“Marje Lohuaru tegi seda aastaid nii strateegiliselt mõeldes kui ka taktikaliselt ainuõigesti tegutsedes, mille tulemuseks sai sihtasutuse Eesti Pillifond asutamine 2015. aasta 7. detsembril, “ kirjutas fondi loomisloost Eesti Pillifondi nõukogu liige Toomas Velmet.
Fondi asutasid Eesti Rahvuskultuuri Fond, Swedbank ja maestro Paavo Järvi; esindaja on sihtasutuse nõukogus ka kultuuriministeeriumil. Algusest peale oli selge, et selline fond saab toetuda ainult eraettevõtlusele ning olla sõltumatu institutsioon. Soomes on sarnased fondid pankade juures, Eestis võeti veidi teistsugune lähenemine, kuigi dokumentatsioonis ja lepingute koostamisel võeti eeskuju just Soomest. Kuna Eestis pillimeistrid puuduvad, siis konsultantidena kasutati ka Soome abi professori Seppo Kimaneni ja meistri Eero Haahti näol.
“Eestis on täiesti olemas inimesed, ärieliit, kes on suutelised ja huvitatud toetama just kõrgkultuuri, “ kinnitab Marje Lohuaru, kui temaga jutuajamiseks kokku saame. “Ettevõtjad ei tunne veel seda valdkonda, nad vajavad abi ja juhendust, loomulikult peab kogu keeruline dokumentatsioon ja sertifitseerimised olema laitmatud, et neil tekiks kindlustunne,“ räägib Marje Lohuaru, kes hindab oma kogemust Eesti ettevõtjatega suhtlemisel väga positiivseks. “Eesti kultuuri toetamisskeemid on vananenud, me vajame uutmoodi lähenemist, ” kinnitab ta.
Marje Lohuaru põhjaliku töö tulemus on, et vastu kõiki ootusi on Eesti Pillifondil pooleteist aastaga juba seitse pilli ja kaheksas tulekul – fondi alustajaliikmed lootsid esimeseks aastaks soetada ühe, võibolla ka paar instrumenti.
Kuuele pillile kandideeris 23 Eesti muusikut, otsustamisel peetakse oluliseks, et pillid kõlaksid Eestis ja Eesti publikule mitmes linnas.
Ja juba septembrikuus saab Eesti Pillifond eraldada eesti viiuldajale haruldase G.B. Maggini viiuli. Instrument on suurepärane näide 1500 – 1600 aastate Brescia keelpillimeistrite koolkonna tööst. Viiul on hästi säilinud ja omab kaunist ning sügavat kõla. Viiul kuulus Eesti viiuldaja Vladimir Sapožninile ja on perekond Sapožnini omanduses. Pojapoeg Vladimir Sapožnin soovib anda pilli avalikku kasutusse.
Marje Lohuaru räägib Eesti Pillifondist lähemalt ka Lääneranniku Eesti Päevadel 2017 Los Angeleses. Esitlus toimub 1. septembril kell 2.30 Grand Horizon saalis.
Kärt Ulman
SA Eesti Pillifondile saab annetusi teha (ja teretulnud on ka väiksemad summad!):
-tavalise pangaülekandega,
-PayPaliga,
-Transferwise’iga
Pillifond väljastab annetuse kohta tõendi.
