Vaatamata valjule tuule süüdati Koguva sadamas Muhu saarel tänavusel muinastulede ööl 27. augustil võimas lõke. Vett oli lähedalt võtta ja tulel hoiti silm pikalt peal. Taevas mere kohal veel kumas ja vasakul, Saaremaa idarannikul, hakkasid pea paistma sealpoolsed lõkketuled. Foto paremas ääres, suitsu seest paistavad püstilaotud mõrravaiad, mida kogenematu linnainimene esialgu ekslikult püstkodadeks pidas.
Esimest korda süüdati lõkked kahel pool Soome lahte augusti viimasel laupäeva õhtul aastal 1992. Seega on juba 24 aastat kasvanud traditsioon meenutada rannarahva märgutulede kommet ja ühineda mereäärsete kaugele paistvate lõkketulede kaudu. Kui vaadata interneti aadressilt (muinastuled.ee) kaarti tänavuste lõkete toimumispaikadest, on näha, et neid süüdati ka Läti, Rootsis ja Soomes, kuid kõige enam pikki Eesti rannikut. Mul oli esimene kord osa võtta muinastulede ööst ning sisesaarlastena pidime ostustama, kas sõita Panga panka, Kuressaarede või Koguvasse.
Koguvas oli sõbranna ja võimalus näha teisi tulesid üle Väikese väina Saaremaa pool ning see osutus heaks valikuks. Esimese kustumatu mulje ranna poole jalutadae jätsid sealsed ritsikad – nii valju saagimist meie kandis küll pole kuuldud! Kusjuures kohtasin üht lähedalasuva Igaküla elanikku, kes poole nooruseast saadik kilke ega rohutirtse kuulnud – nende helisagedus tema jaoks ei toimi! Kurb. Kuid suure lõkke mõnudest ja pillimängust sai ta ikka osa. Pea kohal laius meeletu tähetekk, milleni lõkkesädemed pürgisid. Ja üle vee naabersaare tulukesed.
Muinastulede öö koduleht kirjeldab: “Vanimad kirjalikud andmed rannalõkete ehk iidetuledega teadete edastamisest Läänemere regioonis pärinevad viikingiajast. Siis toimis rannikul laevateede läheduses juba ühtne, ulgumerelt kuni sisemaani ulatuv valvesüsteem. Sellesse pidi iga ranniku kogukond andma lõkke süütamisel ja hoidmisel oma kindlaksmääratud panuse ja kandis küllalt ranget vastutust teate mitteedastamise korral.” Enne tuletorne olid lõkked. Ja enne meid – meri. Hoiame merd, mis meid ühendab ja hoiame ise ka kokku!
Foto ja tekst:
Riina Kindlam, Tallinn
