Helena Tulve (ülemisel fotol) oli Muusikaakadeemias Riho Maimetsa (alumisel fotol) õppejõud.
Kuigi lõppeva hooaja teine pool algas paljutõotava menuga, paiskas sellele järgnenud pandeemia segi tuhanded parimadki plaanid. Uuenenud olukord tõi muusikaellu ja ka Eesti heliloojatele uued tutvustamis- ja loomisvõimalused rahvusvahelistel sündmustel, kirjutab Priit Kuusk ERR kultuuriportaalis.
Vaatleme Ühendriikidega seotud muusikasündmusi.
Riho Esko Maimets
“Sinikõrgustele” kahele klaverile
Tore uudis tuleb Ühendriikidest Philadelphiast.
Mõned aastad tagasi õppis siin Eesti helilooja Riho Esko Maimets.
Teda pole kuulsas koolis unustatud: kaks noort tõelist tähtpianisti tõid publiku ette Eesti märkidena Riho Maimetsa poeemilaadse oopuse kahele klaverile “sinikõrgustele” (“Infinite Blue Heights”) oma kavas Curtise muusikainstituudi Gould Rehearsal Hall’is (22. veebruaril 2020).
Esitajaiks olid muusikainstituudis praegu õppivad erakordselt rohkelt tunnustusi saanud Szuyu Su (22) Taiwanilt ja Aimi Kobayashi (24) Jaapanist.
Riho Maimetsa inspireeris teost looma Ernst Enno luuletus “Meie hing”, millest on katkend eesti ja inglise keeles ka kavalehel lugeda.
Heliloojat rõõmustab, et ettekanne salvestati ja on praegugi igale huvilisele kättesaadav, sh portaalis Curtis is Here.
Ernst Enno luulest on saanud Riho Maimetsa suur armastus, mis on innustanud teda Enno vaimus looma mitmeid kammeroopuseid.
Vaid kord on see suurepärane fantaasia kõlanud – aasta tagasi Eesti muusika päevadel / ISCM rahvusvahelisel maailma muusikafestivalil Tallinnas mängisid seda Kadri-Ann Sumera ja Talvi Hunt.
Pisut ka noorest autorist, kes väärib tutvustamist, on ta ju ka Eesti koorihelilooja 2019.
Kui Eesti sai taas vabaks, oli Kanadas Torontos 1988. aastal kolmanda põlve väliseestlasena sündinud Riho Esko alles 3-aastane.
Ta meenutab: “Lapsepõlves viiuli- ja klaveritundides käinud, alustasin kompositsiooniõpinguid Torontos keskkoolis.
Kui kooli lõpetamise aeg kätte jõudis, otsustasin oma elu pühendada heliloomingule.
Tiivustas ka kohtumine Helena Tulvega Torontos.
Tulin õppima oma vanavanemate sünnimaale Eestisse.
Muusikaakadeemias juhendasid mind Helena Tulve ja Rene Eespere.
Magistrikraadi tegin Toronto ülikoolis, kus juhendajaks oli Christos Hatzis.
Siis õnnestus mul saada õppima Curtise muusikainstituuti Philadelphias, kus minu õpetajad olid David Ludwig ja Richard Danielpour.
2019. aastast olen EMTA doktorantuuris, mind juhendavad Toivo Tulev, Tõnu Kõrvits ja Kerri Kotta.”
Enne Riho Maimetsa on kuulsas Curtise instituudis Eesti muusikutest õppinud veel vaid dirigendid Paavo Järvi ja Tõnu Kalam.
2014. a sügisest, pärast õpinguid Philadelphias, töötab Maimets EMTA-s muusikateoreetiliste ainete õppejõuna – õpetab solfedžot, muusikalugu ja pillide tundmist.
Sellest ajast on Tallinn ka tema püsikodulinn, kus talle on meeltmööda meie muusikaelu ning kogu meie kultuuri mitmed traditsioonid.
2015. aastal sai Riho Maimetsast Eesti Heliloojate Liidu liige, oleme saanud endale tagasi Eesti juurtega noore maailmamehe.
Helena Tulve
“Without love atoms would stop spinning” soolotšellole
New Yorgis resideeriv tuntud nüüdismuusika ühendus Bang on a Can korraldab maratonkontserte igal hooajal juba alates 1987. aastast.
Käesoleva aasta kontsert toimus viiruse tõttu plaanitust hiljem, ootamatult uues vormis, kuuetunnise veebimaratonina.
25 kammeroopusega kava enam kui 40 muusiku esituses kõlas 14. juunil, kuhu oli tellitud ka kümme uut teost.
Need tellis Bang on a Can alles nüüd, koroonaviiruse ajal.
Tänu virtuaalsele edastusele sai muusikamaratoni jälgida tol hetkel maailma ükskõik missuguses paigas.
Austava tellimuse uusteosele sai ka Eesti helilooja Helena Tulve. “Helena on ise üleni kui põhjavalgus, ta sissepoole pööratud muusika on meisterlik, sissepoole pööratud, tunderikas ja elegantne,” iseloomustab ühenduse koduleht üht seekordse programmi autorit.
Ürituse ja Helena Tulve teose ettekande kohta sellel leiab portaalidest enne ja pärast kontserti üllatavalt palju sõnumeid.
Tol õhtul kõlas Helena teos esimesena uue kava kümnest maailmaesiettekandest.
Ajakirjanduses teatati, et nimeka Eesti helilooja ja ECM artisti Helena Tulve kõrval tutvustab Live Streaming Theatre heliloojaid veel USA-st, Kanadast, Tšehhist, Šveitsist, Šotimaalt, Itaaliast, Iirimaalt, Leedust.
8. juunil tutvustas üritust portaal Brooklyn Vegan, 9. juunil avaldati Amanda Cooki huvitav intervjuu “5 Questions” Helena Tulvega sarjas “I Care If You Listen”.
Otse enne oma uue teose ettekannet oli Helena kordamööda vastamas Bang on a Cani kolme kunstilise juhi küsimustele, need olid nimekad ameerika heliloojad Michael Gordon, David Lang ja eriliselt soojalt Helenaga vestelnud Julia Wolfe.
Ja siis veebimaratoni esimeses plokis esimese esiettekandega võrratu Kanadast pärit noor tšellist Arlen Hlusko.
Helena Tulve uusteos kannab pealkirja “Without love atoms would stop spinning” (“Armastuseta lakkavad aatomid keerlemast”).
See oli tema debüüt kuulsa Bang on a Cani tiiva all, esimene tšelloteos ta loomingus üldse, ja esmakohtumine, kuigi virtuaalsel pinnal, suurepärase, ja välimuseltki väga särava Arlen Hluskoga.
Arlen on Grammy laureaat, hiljaaegu lõpetanud Curtise muusikainstituudi Philadelphias, tal on juba seljataga erakordsete saavutustega muusikukarjäär.
Tänu Arlenile sai Helena Tulve uusteos mitmekordse tähelepanu osaliseks.
“Kui meid tõugatakse äärmusesse, on meil võimalus teadlikumalt tagasi pöörduda,” arvas Helena Tulve.
Korraldajad viisid heliloojad kokku interpreetidega, kellele helilooja oma uue pala kirjutas.
Kogu loominguline suhtlemine toimus koroonaviiruse tingimustes, kuni teose valmimise ja esituseni, ainult virtuaalruumis.
“See oli minu esimene kohtumine Arleniga ja ma olin väga põnevil, et seda koostööprotsessi kogeda,” ütles Helena.
“Olen alati huvitatud sellest, kuidas ma konkreetsele muusikule kirjutades oma muusikalist partnerit ja etenduse konteksti ette kujutan.
Mul tekkis kuidagi paradoksaalne tunne, et kuigi esinejad ja publik lähevad üksteisest kaugele, võib olukord osutuda isegi lähedasemaks kui tavalise kontsertettekande puhul.
Soolotšello on väga laulev instrument, omamoodi ekvivalent inimhäälele.
Ma kujutasin ette, et heli peab ületama ka virtuaalsed tõkked, samal ajal looma põnevat virtuaalset harmooniat – seepärast proovisin laulu intiimsust ühendada muusikalise voolu intensiivsusega.
Seoses olukorraga, milles me oleme olnud, tundsin sügavat kurbust ja leina, tunnistades valu, mida paljud inimesed kogevad, ja ka laiemat konteksti, milles see kõik toimub.
Nii et minu sisemine reageering oli armastus ja kaastunne ning minu esialgne lament muutus armastuslauluks.”
Bang on a Cani iga-aastases plaanis Brooklynis on maikuu algul toimuv kontserdisari “Long Play”.
Seekord pidi 1.-3. mail seal debüteerima kahe kavaga meie Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel, ühes Arvo Pärdi suurteos “Kanon pokajanen” ning teises autoritena Evelin Seppar, Galina Grigorjeva ja teosega “I Am the River”, Helena Tulve.
Kõik esmaettekandel USA-s. “Long Play” jäi viiruse tõttu ära, nii tuligi korraldajail õnnelik mõte tellida Helena Tulvelt hoopiski uus teos.
Bang on a Cani järgmine maratonkontsert leiab aset 16. augustil.
VES/kultuur.err.ee
