Eesti näitas, et suudab inspireerida teisi oma looga saavutustest, väärikusest ja suveräänsusest, kirjutab 11. juuni Postimehe arvamusrubriigis Briti ajakirjanik Edward Lucas.
Ronald Reagan tegi «kurjuse impeeriumist» rääkides õigesti. Toona, 1983. aastal tekitas konventsionaalse mõtteviisi esindajates judinaid see, milles nad nägid USA presidendi toorest liialdust. Imperialismivastasus käis siis ja käib ka praegu koos kõrvalmaiguga: kapitalistlike impeeriumite ohvrid väärivad rohkem kaastunnet kui need, kes pidid kogema kommunistlikku rõhumist.
Paraku on see, mida Venemaa naabruskonnas elavad vangistatud rahvad ja Euroopa suurvõimude poolt koloniseeritud Ladina-Ameerika, Aafrika ja Aasia riikide rahvad pidid läbi elama, laias laastus sarnane. See hõlmab ressursside vargust, rahva jõuga ümberasustamist, põlisrahva kultuuri ja keele rõhumist ning institutsioonide ja identiteedi hävitamist.
Üks suur erinevus seisneb selles, et kunagise ülemere-impeeriumiga Euroopa riigid suhtuvad nüüd üldiselt mineviku kuritegudesse õudusega ja püüdlevad oma endiste kolooniatega sõpruse ja leppimise poole.
Kontrastina sellele suhtub tänane Kreml endaga külgneva impeeriumi ajaloosse mitmemõtteliselt. Ta kasutab argumente, millest on mujal ammu loobutud: «me tsiviliseerisime nad»; «me pidime sinna tungima, muidu oleks keegi teine selle endale kahmanud»; «see oli kaua aega tagasi ja sellel pole meiega mingit pistmist»; ja «see ei ole/ei olnud tegelikult impeerium».
Teine erinevus on see, et paljud inimesed rikka maailma liberaalsel vasaktiival ja tõusvate majandustega riikides näevad Euroopa endisi vangistatud rahvaid mitte imperialismi ohvrite, vaid selle toetajatena. Lõppude lõpuks on need riigid Ameerika-, NATO-, Iisraeli-, lääne- ja kapitalismimeelsed. Sellistes ringkondades kipuvad valitsema hoopis Venemaad ja Hiinat – kaht riiki, keda nähakse lääne hegemooniale ja ülbusele vastu seisvat – soosivad meeleolud.
See on paradoks. Tõsi on see, et Venemaa ja Hiina on tänapäeva tõelised imperialistid. Nende eliidi juhitud ja ekspluateerimisele rajatud majandustel pole mingit pistmist võrdsuse või õiglusega. Nende poliitilised süsteemid toetuvad valitsevatele eliitidele privileegide tagamisele, mitte aruandekohustuslikkusele või võistluslikkusele. Kui teile ei meeldi raha võim, peaksid Moskva ja Peking olema teie raevu loomulikud objektid.
Aga see väärarusaam on ka võimalus, nagu näitas äsja Eesti. Balti diplomaatiline kääbus võitis eelmisel nädalal kõrgelt hinnatud kaheaastase ametiaja ÜRO Julgeolekunõukogus, peamiselt tänu riigi presidendi Kersti Kaljulaidi loomingulisele riigimehekunstile. Ta pühendas erilised jõupingutused Aafrika ja Kariibi mere riikide külastamisele, kelle hääled on ÜRO süsteemi veidruse tõttu iga valituks osutumist taotleva Ida-Euroopa riigi jaoks otsustava tähtsusega.
Ta esitas argumendi, et viis aastakümmet välisriigi okupatsiooni on asetanud Eesti olukorda, kus tal on lihtne mõista sarnase ajaloolise kogemusega riikide muresid. Mis veelgi tähtsam, ta väitis, et tema riigi erakordne taassünd pärast 1989. aastat tugines enesekindlusele ja innovatsioonile – mitte välismaalt abi või nõuannete vastuvõtmisele.
Eesti edu pant ei ole õpikutõdede elluviimine, vaid välismaalaste manitsuste korduv tagasilükkamine.
IMF manitses Eestit pärast iseseisvuse taastamist hoiduma oma valuuta kasutuselevõtust. Poliitikakujundajad ignoreerisid seda soovitust ja kroonist sai hetkega hitt. Teised levinud arusaamast kõrvale kaldunud majandusmeetmed olid proportsionaalne tulumaks, imporditollide kaotamine, keeldumine riigivõla tekitamisest. Triumfiks on kujunenud ka Eesti e-valitsus. Teised riigid – teiste seas Suurbritannia – on endiselt raskustes Eesti digivõimekusega konkureerimisel.
Eesti diplomaatilisel saavutusel on laiem tähtsus. Vanad sõnumid on kaotamas oma mõju. Üle poole maailma elanikkonnast on sündinud pärast 1989. aastat. Mälestused külmast sõjast on tuhmumas ja lääs on killustumas.
Seega on käes aeg uuteks sõnumiteks. Iseäranis väiksed ja keskmise suurusega riigid muretsevad selle pärast, kuidas nad tulevad toime jõud-loob-õiguse suurvõimude rivaliteedi ajastul. Vaestele riikidele ei meeldi patroniseeriv kohtlemine rikaste poolt. Eesti näitas, et suudab inspireerida teisi oma looga saavutustest, väärikusest ja suveräänsusest. Mitte miski ei tohiks takistada ka teistel temasugustel sama teha.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
