Facebook on üks neist nähtustest, mis kasvab otse me silme all, nii et üsna kiiresti läheb kasutajal meelest, kui noor see nähtus tegelikult on või kui palju teisi sotsiaalse suhtlemise võrgustikke on olemas olnud. Facebookis kontakteerutakse kogu maailmaga, sest seda kasutavad miljonid inimesed igas maailmanurgas.
Üks populaarsemaid jõulujutte on Charles Dickensi „Jõululaul“. Seda raamatut on trükitud ikka uuesti ja uuesti alates selle ilmumisest 1843. aasta talvel ja sellest on saanud nagu kokkuvõte jõulujuttudest. „Jõululaulu“ filmiversiooni, millega mina üles kasvasin, võib näha ka Youtube´is.
Raamatu peategelane on ihne Ebenezer Scrooge, kes hoolib vaid enda heaolust ja kes pelgab inimesi. Pärast seda, kui ta keeldub aitamast hädasolijat ja ei soovi anda oma töötajale vabaks jõuluõhtut, läheb Ebenezer koju. Ta märkab, et teda ajavad taga vaimud. Esimene on tema endine töökaaslane Jacob Marley, kes mõni aeg tagasi suri. Marley veab enda järel nagu ahelaid kõiki Ebenezeri patte. Ta hoiatab Ebenezerit, et pole veel liiga hilja ennast päästa. Kogu järgnev lugu räägib sellest, kuidas kolm vaimu – Jõulumineviku Vaim, kes viib Ebenezeri tema lapsepõlve jõuludesse, Tänapäeva Jõuluvaim, kes näitab tema peret jõulusid tähistamas, ja Tuleviku Jõuluvaim, kes näitab Ebenezerile, et keegi ei hakka teda kunagi taga nutma ega mäletama. Ebenezer tahab teada, kas tulevikku saab muuta, aga enne, kui ta saab vastuse, ärkab ta üles ja see on juhtumisi jõululaupäev. Ja äkki ta ongi muutunud inimene!
Olen sageli mõelnud, et on absurdne mõte sellest, kuidas Jacob Marley veab minevikku läbi igaviku nagu rasket ahelat enda järel. Filosoofid on kirjutanud, et inimene võib end ükskõik millisel eluetapil muuta, kuna tema on see, kes oma saatust sepistab. Mitte kellelgi teisel ei ole tema minevikku. Meie defineerime selle, kes me oleme, ja me esitleme oma isikut olenemata sellest, kas ta meile meeldib või mitte. Minu naine saatis mulle Facebookis kirja, kus oli juttu kahest hundist meie sees, üks neist hea ja teine halb. Need kaks võitlevad teineteisega kogu aeg. Kui küsida, kumb võidab, on vastus: „See, kes saab rohkem süüa.“ Nii et sõltub meist endist, kumba hunti enda sees me rohkem toidame ehk kumb saab rohkem tähelepanu.
Facebook on koht, kus me jagame enda kohta palju infot. Jabural sovetiajal ei saanud ka KGB meie kohta nii palju teada oma uurimiste tulemusena, kui me nüüd vabatahtlikult enda kohta jagame. Siin on olemas kõik meie huvide ja hobide kohta, meie sõprade ja perekonna kohta. Ja kõigele lisaks on väga lihtne varastada Facebookis teise inimese identiteeti!
Ma olen ise väga palju jaganud Facebookis teavet nii meie Kurenurme päikesepargi, Tallinna Eesti Maja restorani kui ka oma huvialade kohta. Facebookis võib vahel ka uhkustada oma reisidega, haridusega, sõpradega või millega iganes, nii et teinekord taipad alles hiljem, et oled lobisenud asjadest, mille kohta oleksid võinud parem suu kinni pidada.
1985. aastal juhtus Washingtonis järgmine lugu. Olin parajasti seal, et esitleda oma romaani „Down Town“, kui Nõukogude saatkonna ees toimus baltlaste demonstratsioon Balti riikide vabastamise eest. Kuna ma seal juba olin, siis pidin ma viima ühe grupi läbi barrikaadide Nõukogude saatkonna juurde keelatud tsooni. Seal aga seisis suur hulk politseinikke. Hakkasin minema ja äkki märkasin, et keegi ei järgnegi mulle. Otsustasin siiski edasi minna. Muidugi mind arreteeriti. Ma olin ainuke inimene, kes tookord kinni võeti, ja ausalt öeldes olin selle üle päris uhke, oli see ju minu väike protest oma kodumaa okupeerimise vastu sovettide poolt. Kord mainisin ma seda lugu Facebookis ja kurtsin, et kahju, et sellest ei ole ühtki fotot. Ja äkki ilmuski sellest pilt! „Viido Polikarpus arreteeriti Washingtonis Nõukogude saatkonna puutumatut territooriumi rikkudes. 14. juuni 1985.“
Olen ka mõelnud, et kui selline pilt minust, et Ameerika politsei on mind vahistanud, oleks ilmunud siis, kui ma alles Eestisse tulin, kas see oleks siin probleeme tekitanud? Ei tea, aga ettevaatlik peaks Facebookis avaldamisega ikkagi olema, sest see, mis on kord Internetis avaldatud, seda kustutada on peaaegu võimatu. Aga me ei pea olema Marleyd, kes Facebooki nagu raskeid ahelaid enda järel veavad.
Tahaksin lõpetada Ebenezer Scrooge´i sõnadega Dickensi teose lõpus: „Rõõmsaid jõule meile kõigile!“
Viido Polikarpus
