Eesti Kooli lapsed tutvustasid oma vanavanemate ja perekonna tuttavate kodumaalt lahkumise teekonda. Fotol Maiki Müürsepp oma isa Peetriga tutvustamas vanaema Elwe Müürsepa teekonda.
Foto: Rein Linask
Septembris meenutati mitmetes eestlaste keskustes kodumaalt lahkumise ehk suure põgenemise 70. aastapäeva. Connecticuti Eesti Seltsi korraldusel toimus Seltsi maaalal Andoveris „Kodumaalt lahkumise aastapäev/suvepäev“ 21. septembril, imeilusal pühapäeval, suve viimasel nädalavahetusel.
Jälgides eeskava, suundusid ka minu mõtted minevikku, kui 70 aastat tagasi tuli teha otsus, kas minna või jääda. Kui minna, siis ootas ees tühi teadmatus, kui jääda siis tähendas see pea kindlat hukkumist okupatsioonivõimude käes. Ka minu ema nagu paljud teised, otsustas minna. Ta võttis käekõrvale kaks väikest last, jättes maha oma mehe, oma vanemad, oma kodu ja kodumaa.
Ei oska aimata, milline hirm võis peituda meie vanemate rinnus, kui nad astusid paatidele ja laevadele, mis viisid neid kaugele kodumaa rannast. Lapsena ei olnud õiget arusaama, mis oli juhtumas ja kuhu me läksime. Kõik tundus lapse silmis nagu suur ja põnev seiklus.
Mõeldes aastatele, mis veetsime põgenikelaagrites, olid need meile lastele meie lapsepõlve mängumaa. Meil ei olnud küll võimalik üles kasvada Eestimaal, aga DP laager oli nagu „väike Eesti“. Seal olid meil eesti sõbrad, eesti koolid, eesti pühapäevakool ja eesti gaidid/skaudid. Tegime peaaegu kõike, mida oleksime teinud Eestis, ainult see ei olnud Eestimaa.
Connecticuti Eesti Seltsi ürituse ametlik eeskava algas õpetaja Valdeko Kangro palvusega. Erik Linask, CES esimees ütles avasõna ja esines lühikese päevakohase sõnavõtuga. Üheskoos lauldi „Vaikne kena kohakene“, mida kitarril saatis Tina Kõiva.
Suure osa eeskavast täitsid Connecticuti Eesti Kooli noored. Kooli noorte ülesandeks oli olnud küsitleda pereliikmeid ehk teisi tuttavaid, kes olid olnud 70 aastat tagasi põgenejate seas. Eesti kooli noori on Connecticutis palju ja nende vanavanemate lood ehkki veidi erinevad, siiski näitavad, kui tugevalt meie kõikide minevikud on üksteisega seotud.
Lagle Kõiva põgenemise lugu esitasid tema tütre lapsed Hendrick ja Angelika Kingo. Johanna ja Erik Saarela rääkisid oma vanaema Eneli ja vanaisa Aavo Merendi käekäigust. Annike Müürsepp jutustas oma Kanadas elava vanaema Milvi Silma põgenemisest. Väike Melinda Siismets tuli oma vanaema Heidi Siismetsa käekõrval, et jutustada kuidas tema vanaema Connecticuti saabus. Maiki Müürsepp oli intervjueerinud oma isa ema Elwe Müürseppa.
Connecticuti Eesti Seltsi Suvepäeval osalenud eestlaspere kaminaplatsil. Foto: Rein Linask. Pildi nurgas näete ka foto autorit, Rein Linaskit, keda pildistas Merike Siismets.
Kuna vanavanematest „tuli puudus“, siis võeti abiks Hilja Sulev ja tädi Tiiu Anson kelle käekäigust rääkisid Maria Siismets ja Megan Kruczyk. Kaili Linask oli saanud andmeid oma vanaema, Kersti Linaski käest ja Jakob ning Jaak Kõiva rääkisid oma vanaisa, Enn Kõiva ja vanaonu, Mati Kõiva käekäigust. Carter Linask oli küsitlenud oma vanaisa Indrik Linaskit, kes Carteri sõnul samal ajal oli kõnelemas samal teemal Eestis. Viimasena esitas Karl Siismets oma vanaisa Erich Siismetsa Eestist põgenemise lugu.
Eeskava läbiviija ja hing oli Kristi Rakfeldt, rakendades Margus Laane väljapakutud ideed. Kristi oli palju aastaid Connecticuti Eesti Kooli juhataja. Nüüd juhatab kooli Merike Siismets. Linda Linask astus üles teadustajana.
Sissejuhatuseks suvepäevale kandis Kristi ette suvepäevakohase luuletuse „Suve igatsus“, järgnevas sõnastuses:
Vaid mälestus on jäänud suvest
ning hing juba igatseb uut,
ei taha ärgata sest suvisest unest,
kardan kaotada midagi suurt.
See suvi oli tegelikult tavaline –
täis päikest ja kõike head,
kuid just see ongi eriline,
et lihtsust hinnata tean.
Suves oli üks hetk, mil mõtlesin,
Kas sügisel igatsen seda,
aga nagu enne just ütlesin:
„Jah ma igatsen teda.“
Suve igatsus kasvab päev-päevalt.
See kestab kuni algab uus
ning siis eelmist ma igatsen vaevalt,
sest süda ja mõtted suvekuus.
Kristi tänas oma sõnavõtus kõiki, kes aitasid kaasa päeva heaks kordaminekuks. Ta kutsus ette Peeter Müürsepa, kes oli ka seekord einelaua peakokk. Peeter sai tänutäheks ehtsa kokamütsi.
Järgnesid suvepäeva mitmekesised mängud ja võistlused noortele ja nendele, kes hingelt noored. Kaetud oli suurepärane einelaud, kust sai maitsvat kehakinnitust. Vahepeal meenutasid kodumaalt lahkumise ja põgenikuaastate mälestusi noorte vanemad ja vanavanemad. See päev oli generatsioonid kokku toonud ühise mineviku kujul. „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“ ütles Juhan Liiv.
Enel Merend
