Connecticuti Eesti Maa 50. aastapäev

Connecticuti Eesti Kooli koori esinemine. Foto: Rein Linask

Laupäeval, 16. septembril kogunesid eestlased koos sõpradega Connecticuti Eesti maa 50. aastapäeva tähistama. Maatükk, mille Connecticuti Eesti Selts omandas 6. veebruaril 1967 eesmärgiga ehitada sinna Eesti maja, sai peaaegu kohe rahvasuus nimeks Eesti Maa ja on tänaseni olnud Connecticuti eestlastele ühiseks kodupaigaks.

Kui pärast II maailmasõda hakkas eestlasi arvukalt Connecticuti osariiki saabuma, asutati Connecticuti Eesti Selts, et olla kohapealsete eestlaste ühendajaks ning vajaduse korral abistajaks. Veel alustasid tegevust Connecticuti Kogudus ja Võitlejate Ühing ning enam kui tosin noorte-, kultuuri- ja mitmesugust erialaorganisatsiooni, kes kõik vajasid ruume – enamus kord kuus. Ruume aga ei olnud piisavalt ja tihti olid need kulukad. Sellepärast tärkas 1955. aastal mõte muretseda Connecticutti Eesti Maja ning nende kolme suurema organisatsiooni ühisel ettevõtmisel hakati maja ostmise võimalusi otsima.

Ei olnud aga kerge leida sobivat ehitist ega üldse niisugust ostu teha, sest eestlased asusid laiali üle terve osariigi ja üldiselt ei oldud veel jõutud nii heale majanduslikule tasemele, et kergemeelselt teha suurt kulutust. Kümme aastat hiljem moodustas selts Eesti Maja komitee, mille peaeesmärkideks seekord olid Eesti Maja jaoks krundi muretsemine (õigemini vist küll rõõmustamine) ning selleks vajaliku summa kogumine. Komiteesse kuulusid Erich Siismets, Ylo Anson, Endel Kool, Rein Linask, Edgar Kuusk, Mati Kõiva ja Rein Pihel. Need eesmärgid said täidetud, kui 6. veebruaril 1967 osteti ligi 12 aakri suurune maatükk väikese Hop Riveri kaldal Andoveri vallas Connecticutis.

Suur enamus eestlaskonnast võttis Eesti maa kohe omaks ja pühendus selle korrastamisele ning ülesehitamisele. Puhastati vajalik osa maad puuprahist, põõsastest ning kulust, ehitati suur maakividest välikamin betoonist esisega (August Kivimäe, Väino Päärson, Vello Ruubel, jt); ehitati pinke ja laudu (Endel Kool, jt); püstitati lipuvardad; ehitati väike majake väiksemateks kokkutulekuteks sooja ilmaga, einelaua ruumiks ja panipaigaks (ehitusmeister oli Ernst Laius, abistasid Erich Siismets, Aksel Teever, Ylo Anson, jt, kavandas insener Johan Kõiva); toodi elekter sisse (Ylo Anson, Mart Randall, Rein Linask, jt); puuriti kaev ning ehitati palliplatsid (Edgar Kuusk ja Noortering). Aastaid hiljem toodi kohale ühe lähikonna kooli vana, võlli ümber ringi käiv väike karussell, mida nüüd kasutab juba kolmas põlvkond Ameerikas sündinud Eesti noori.

Aastapäeva tähistamisel tervitas koosolijaid Eesti Seltsi esimees Erik Linask ning andis lühikese ülevaate Eesti Maa minevikust. Rääkides vaheldumisi eesti ja inglise keeles, meenutas ta oma lapsepõlvemälestusi jõest, seal väikeste kalade otsimisest ja kiviga lutsu viskamisest, aga hilisematel aastatel ka rahvatantsuharjutustest ja talgutest. Tema ise muidugi maa esimesi aastaid ei mäleta, sest maa on temast mitu aastat vanem. Ta ühendas 50 aastat tagasi Connecticuti Eesti Maa ostmist Eesti iseseisvuse kuulutamisega 100 aastat tagasi, sest siingi eestlased said teatud mõttes iseseisvaks, kuigi olukord oli teine.

Siis tunnustati maa ostmise komitee liikmeid ja tegijaid, mõlemad eespool nimetatud, kellest paljud kahjuks ei ole enam meie keskel.

Järgnevalt Connecticuti Eesti kooli laulukoor Laine Kingo juhatusel esitas “Mu isamaa armas” ja Mart Saare “Mu rannikmaa”. Viimase laulu oli koorijuht valinud refrääni pärast, mille sõnad „See maa, mis mulle olnuks hälliks, jääb igavesti mulle kalliks“ olid seekord hästi sobivad, sest enamus siinse Eesti kooli noori ja isegi nende vanemad kasvasid üles selle sama Eesti Maaga.

Erik Linask ja Kristi Rakfeldt endise Eesti maja komitee liikmetega. Foto: Rein Linask

Sõna anti ka endistele majakomitee liikmeile. Erich Siismetsal oli kaasas üks väikese maakera kujuline kassa, mida oli kasutatud maa ostu ajal raha kogumiseks ning temale palju aastaid hiljem edasi antud, mille ta koos sisuga nüüd üle andis seltsi esimehele. Ta tuletas veel meelde, kuidas nõiavitsaga kaevu puurimiseks kohta otsiti. Ylo Anson rääkis välikamina, kaminaplatsi ja platsiäärse tugeva kivist müüri ehitamisest, millest 50 aasta jooksul ei ole ühtegi kivi lahti tulnud. Järgnes Eesti kooli rahvatantsijate esinemine Leelo Linaski juhatusel.

Naaberosariigist tervitas Bostoni Eesti Seltsi esimees Paul Attemann, kes kinkis Eesti Maale leedrimarja põõsa (European Elderberry). Veel loeti ette tervitus koguduse õpetajalt, praostemeritus Uudo Tarilt, milles ta kirjutas, et Connecticuti Eesti Maa on olnud 50 aastat ümbruskonna eestlastele suureks ja pidevaks kogunemispunktiks ning eesti traditsioonide, kultuuri, pärimuse ning keele säilitamise keskus. Seal on peetud ka lugematu arv jumalateenistusi, kus koorid on laulnud ja puhkpilliorkestrid on mänginud ja on õpetatud leerinoori tundma Jumala Sõna. Ta pühendas piiblisalmi: Laulud 127:1a: „Kui issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad.“

Erik Linask võttis vastu leedrimarjapõõsa Paul Attemannilt. Foto: Ellen Müürsepp

Järgnevalt tsiteerisid Eesti kooli õpilased Kristi Rakfeldti juhatusel paarikaupa rahva ette astudes oma arvamusi, miks Eesti Maa on tähtis ja mis on olnud nende lemmiktegevus seal. Noorte läbiv arvamine oli, et see maa on eestlaste kohtumispaik ja seal on noortele meeldivad tegevused. Lemmiktegevusena üldiselt nimetati rahvatantsu- ja lauluharjutusi, gaidide/skautide tegevust ning lõkke ääres laulmist, aga häälteenamuse sai karussellil ringi sõitmine. Aastapäeva ametlik osa lõppes Eesti hümniga.

Veelkord tulid noored rahva ette koos juhtide gdr. Ellen Müürsepa ja skm. Leelo Linaskiga, seekord gaidi ja skaudi vormiriietuses ja kaasas noor kuusepuu, mis oli gaidrühma „Põhjatütred“ ning skautrühma „Vikerlased“ kingitus Eesti maale. Puu oli mõeldud järglaseks hiiglaseks kasvanud vanale kuusele, mida noored olid aastakümneid ehtinud metsajõulupuuks.

Järgnes lühike vaheaeg, mil laste mänge korraldas Eesti kooli vilistlane Megan Kruzyk ja viimaks avati einelaud kaminaplatsil. Toimus ka loterii, mille võitjad olid Jaak Rakfeldt – ERKÜ väljaantud raamat „Eestlased Ameerikas“ ja Kaili Rehm – vaba sissepääs Eesti 100. aasta juubeli tähistamisele Connecticutis 24. veebruaril 2018.

Lõpuks pakuti kõigile Peeter Müürsepa küpsetatud „50“ kujulist kringlit, joodi vahuveini ning lauldi „Elagu“. Vahepeal lõbutses osa noori karussellil, millel Paul Kõiva oli vanad katkised istelauad asendanud uutega just sama päeva hommikul. Paralleelselt algas tegevus lõkke ümber. Mõned pidulised jäid veel üle öö Eesti Maale telkima.

Indrik Linask