Lapsed tule ääres vahukomme küpsetamas. Foto: Liisa-Mai Karuks
Lakewoodis jagati mälestusi Balti ketist ühisel piknikupäeval “Ei ole üksi ükski maa”.
On möödunud juba 25 aastat sellest päevast, mil Eesti, Läti ja Leedu elanikud moodustasid rohkem kui 600 kilomeetri (umbes 450 miili) pikkuse inimketi, näitamaks maailmale üksmeelt ja Balti vabariikide soovi taastada okupantidele kaotatud iseseisvus ja vabadus maadel, mis olid kannatanud kommunistliku okupatsiooni ja represseerimist ligi 50 aastat.
Lakewoodi Eesti Ühingu korraldusel toimus aktus ja piknik selle ajaloolise päeva mälestuseks. LEÜ esimees Erik Must ütles südamliku tere tulemast kuulajatele Eesti Maja hubases kohvikus. Soov oli meenutada Balti ketti ja selle mõjusid. Eesti Arhiivi Ühendriikides arhivaar Ave Blithe, kes sündis okupeeritud Eestis ja veetis seal oma noorusaastad, saatis kirjelduse oma kogemustest seoses Balti ketiga, millest katkendeid luges ette Imbi Sepp.
Muuhulgas kirjutas Ave Blithe: “Kaheksakümnendate aastate lõpp oli tormiline ajajärk. Hakkas juhtuma enneolematuid asju. 20. oktoobril 1988 võttis tollane Eesti NSV Ülemnõukogu presiidium vastu Eesti rahvussümbolite kasutamise põhimääruse, milles sätestati, et rahvuslippu võib heisata ja kasutada kõikidel avalikel ja perekondlikel üritustel. Tulvaveed olid avanenud, ikestuse tamm oli purunenud, Eesti rahva vabadusejanu laviini ei saanud enam miski tõkestada. Kõik need sädemed, mis olid tuha all kaua susisenud, lahvatasid lahtisel leegil põlema.
17. veebruaril 1989 aastal võttis ENSV Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse, milles otsustati, et 24. veebruar on Eesti iseseisvuspäev ja et 24. veebruaril heisatakse sinimustvalge lipp Toompeal Pika Hermanni torni. See seadlus ilmus 19. veebruari lehtedes. Ei saa jätta mainimata, kui tohtult suur roll on siin kõigil väliseesti patriootide lobbytöös, kes järjekindlalt pommitasid kõiki USA senaatoreid Eesti ebaseadusliku annekteerimise kohta, ning Eesti valitsusel eksiilis, et teadvustada kogu maailmale Eesti Vabariigi järjepidavust.
Samuti arvukad kirjad ja üleskutsed kõigi dissidentide käekäigu teadvustamiseks ja nende viivitamatuks vabastamiseks. Praegu on mul au olla Mart Niklusega kontaktis Facebookisõbrana, arutame vahel koos maailmaasju ja olen tema kohta kirjutanud oma Õhtulehe blogis “Ave Ameerikas”. Ma ei taha, et tema ja ta aatekaaslaste eneseohverdus langeks ajaloo unustuse hõlma.
1989. aasta 23. veebruaril langetati Pika Hermani tornis ENSV punalipp ja anti üle Ajaloomuuseumi töötajatele. Kell 8.33 järgmisel hommikul, 24. veebruaril heisati Tallinnas Pika Hermani tornis sinimustvalge lipp. Mina jõudsin kohale kella kümne paiku hommikul, et seda maailma imet ise näha. See oli täielik miraaž. Ma vaatasin üles torni ja ei uskunud oma silmi. See sümbol, mis kogu minu eluaja oli olnud keelatud ja vangistusega karistatav asi, lehvis nüüd meie pealinna kõige kuulsamas tornis. Seal oli ka palju teisi vahtijaid. Täielikus vaikuses.
Ei olnud mingit juubeldamist ega pillerkaart, ei olnud plakatitega demonstrante ega šampusega paugutajaid. Trobikond inimesi lihtsalt seisis siin ja seal Toompeal ja me lihtsalt vaatasime, kuidas sinimustvalge lehvis Pika Hermani tuulises tipus.
Ja siis märkasin ühte vanaprouat ratastoolis, keda ta pere ülesmäge viival teel kohale püüdis veeretada. See õnnestus neil. See vanadaam vaatas seda lippu vaikuses nagu kõik teised ja pisarad voolasid üle ta kortsus palede. Siis ei suutnud mina ka enam eestlase moodi stoiliselt niisama jõllitada ja pisarad valgusid minugi silmadesse ja ma ise ei saanud õieti arugi, miks ma nutsin. Mina isiklikult polnud ju kannatanud ei sõda ega mingeid eneseohverdusi pidanud tegema. Ju need olid sellised uskumatuse pisarad, ja tajusin tol külmal hommikul, et ma olin kogu oma elu vangis olnud ja et nüüd on vabadus silmapiiril, millest ma polnud unistadagi osanud, sest ma ei adunud, KUI palju ma olin kogu aja vangis olnud. Neid ridasid kirjutades veerevad mul praegugi pisarad, sest see hommik oli unustamatu elamus, mida mu kohmakad read kunagi adekvaatselt kirjeldada ei suuda.
1989 aasta suvel hakkas rahvas sahistama mingist suurest meeleavaldusest. Nagu nüüd teame, sai 23. augustil korraldatud suur poliitiline meeleavaldus, mille nimeks Balti kett. On oluline teadvustada, et kaks miljonit inimest, KAKS MILJONIT INIMEST, kes sellest Eestit, Lätit ja Leedut läbivast inimketist osa võtsid, organiseerisid end sinna enne mobiiltelefonide olemasolu, ilma meilideta ja ilma interneti suhtlusportaalideta.
Teade levis suust suhu, tuttavalt tuttavale. Erinevad töökollektiivid planeerisid ja jagasid maanteede kilomeetreid, muidu oleks kogu Tallinna rahvas olnud ju puntras koos kesklinnas. Neil vähestel, kel oma autod olemas olid, organiseerisid, et sõpru ja tuttavaid kindlaksmääratud maanteelõigule toimetada, kellel õnnestus mõni suurem buss organiseerida, sai suurema kamba kohale tuua ja nii edasi. Sellest massimeeleavaldusest, millest võttis osa 2 miljonit inimest ehk 25% kogu Baltikumi elanikkonnast, rivistusid 600 kilomeetri pikkuseks inimketiks, ühendades Tallinnat, Riiat ja Vilniust. See rekord püsis Guinessi Rekordite raamatus 2004. aastani kui pikim käsikäes seisev inimkett.
Olulisem aga kui kilomeetrid, oli maailma tähelepanu pööramine Molotov Ribbentropi paktile. Ka selle demonstratsiooni kohta nägime parimat kajastust Soome televisioonist, kus oli ohtralt õhust tehtud võtteid kirjeldamaks ettevõtmise mastaapsust. Tore oli Soome TV kaudu kuulda, et ka BBC, CNN ja muud maailma juhtivad uudisteagentuurid kajastasid seda, mis oligi ju peamine eesmärk. “Ei ole üksi ükski maa”.
Aplausid järgnesid esitusele, kuigi Ave Blithe ise kohal ei olnud, kuid ta sõnad olid leidnud soodsa pinnase. Ave Blithe elab Ameerika Ühendriikides, ta on abielus ja kahe poja ema.
Sisepilt kohvikust. Akordionist Aadu Rein ja Reet Laupa. Seljaga Juhan Urm.
Kohal oli Eestist Lakewoodis lühikest aega viibiv külaline Eevi Meen-Olander, kes kirjeldas oma kogemusi Balti ketist osavõtjana. Tol ajal oli Eevi Meen-Olander tööl ühes Pärnu ettevõtes velskerõena. Rahvariietes, käes koduaiast nopitud lilled, sõitis ta oma töökoha bussiga neile määratud kohale Kilingi-Nõmme piiril, inimesed laulsid koos “Eestlane olen ja eestlaseks jään”, “Jää vabaks, Eesti meri”, jt. Balti kett kestis 3-4 tundi, kuid keegi ei soovinud lahkuda, jäädi kokku. Savisaar, Lauristin ja teised olid rahvaga samal meelel. Sõideti ringi sini-must-valgete lippudega. “Meeleolu oli ülev, hinge puudutav”, märkis Eevi Meen-Olander, kutsudes välja osalejate sooja aplausi.
Grillimeister Erik Must (keskel) abiliste Ilve Musta ja Sven Mustaga
Ekraanil näidati Uno Tapsi ja Eda Treumuthi kogust videofilmi Balti ketist.
”Icebucket challenge” , rõõmsad jäävanni võtjad toetavad ALS haiguse uurimist. Fotod: Liisa-Mai Karuks
Ilm oli eriliselt soodne ja mugav. Istuti nii õues, kus nauditi Erik Musta grillitud toite kui ka sees kohvikus, kus rahva toitlustamise eest hoolitses Ülle Saluri koos abilistega. Aadu Rein mängis meeleolumuusikat oma akordionil. Ilve ja Valter Must korraldasid “icebucket-challenge” ALS haiguse (amyotrophic lateral sclerosis) toetuseks. ALS haigust tuntakse ka nn. Lou Gehring haigusena, mis algab ajurakkude vigastusest ja liigub seljaüdisse ning halvab lihaseid ja takistab liikumist ning lõpuks halvab ka hingamisvõime. Praegu pole veel leitud ravi sellele haigusele, kuid sellised aktsioonid, mida Ilve ja Valter Must demonstreerisid, tutvustavad selle haiguse tõsidust ja meelitavad inimesi annetama hädavajalike uuringute majandamiseks.
Tule ääres küpsetasid lapsed marshmallow-maiustusi. Viiu Vandereril oli näituse laud viimasel ajal Eestis ilmunud raamatutest. Tunti rõõmu koosolemisest ja ilusast suvepäevast.
Airi Vaga
