Maarja Pärl Lõhmus
Tänavu kevadel on aeg mitmete valikute tegemiseks Eesti stabiilsust hoidva kursi nimel. Ühiskonnas tuleb valikuid arutada.
Meie lähiloos on üks pöördemoment olnud kevad 1988, mil sõnastati olukord ja asuti taastama oma maal vaba rahvana elamise võimalust.
1.-2. aprillil möödub 35 aastat Loomeliitude pleenumist. Sellel arutati, mida Eesti ühiskonnas teha tuleks. Taheti teha järjekordset viisakat parteikoosolekut, aga kirjanikud, näitlejad, arhitektid hakkasid kõik kõnelema väga tõsistel teemadel.
Koosolek kestis kaks päeva ja võib märgata, et see algas ühes etteantud žanris koos parteijuhtide ja parteiliste “ekspertide” kõnedega ning teisel päeval lõppes hoopis teises žanris koos otsuste ja kirjadega NSVL juhtkonnale.
Üks korraldaja, arhitekt Ignar Fjuk on öelnud hiljem:
Alustas üks pleenum ja lõpetas hoopis teine pleenum. Need inimesed, kes seal olid – need inimesed muutusid!
Järgnevalt toon kõnedest mõned momendid, mis iseloomustavad teemade haaret.
Kahepäevase arutamise juhatas sisse kõuehäälne näitleja Mikk Mikiver, kes lõi õige häälestuse:
Ammu (ja kas kunagi üldse?) pole Eestimaal sellist aukartustäratavat ja austustväärivat kogu koos olnud. See kohustab. Mida sisukamalt me kaks päeva töötame, seda austustväärivamad me olla võime. Iseenda ees ja oma rahva ees. Sellepärast siis tõde, tõde ja veelkord tõde – peaks olema meie lipukiri. Ärgu painaku ühtki sõnavõtjat hirm: mis saab minust, kui mu ettepanek, idee, analüüs või muu taoline ei meeldi mõnele kõrgelseisvale isikule (hirm, mis senini valdavalt on põhjendatud). Ärgu olgu meil tabuteemasid. Lõpuni minna!
Hiljuti surnud kompartei juht Indrek Toome kõneles radikaalsuse vajalikkusest Eesti ajakirjanduses:
Kohtumisel ajakirjanikega ja loomingulise intelligentsiga on Gorbatšov korduvalt rõhutanud, et ei ole vaja hirmu tunda sotsialistliku pluralismi ees. Nii seniste tõekspidamiste ja seisukohtade radikaalne eitamine, kui ka vastandlikud seisukohad perestroika enda probleemides on meie eestikeelses ajakirjanduses muutunud avalikustamise normaalseks nähtuseks.
Toome mõtteviisi toetas akadeemik Arno Köörna:
Esiteks tuleb ette näha radikaalsemad struktuurinihked meie vabariigi majanduses, mis eeldavad struktuurinihkeid tööstuses, et toimuksid nihked teadusmahuka toodangu kasuks. Praegu me paraku toodame näiteks lukkusid kogu NSV Liidule miljonite viisi.
Kirjanik Jaak Jõerüüt kasutab seisu kirjeldamiseks kujundit “sõlmedes kera”:
Olukorrale tuleb otse näkku vaadata ja mõista, et ainus võimalik radikaalne majandusreform on kogu Eesti NSV piires paikneva majandustegevuse allutamine vabariigi võimule ja valitsusele. Kera on võimalik hakata harutama ainult sellest otsast.
Arhitekt Ignar Fjuk sõnas, et pikk perspektiiv nõuab radikaalseid reforme:
Nüüd, mil me ei tea, milline on Nõukogudemaa (Eestimaa rääkimata) viie aasta pärast, on järelikult päris baasi endaga midagi korrast ära. Seetõttu on vaja radikaalseid reforme! Vähesed asjad iseloomustavad rahvast paremini kui tema kujutluspilt tulevikust. Meie tulevikupilt, kui me kavandame selle kõlbeliselt kindlale baasile, võimaldab meile tagada meelepärase ühiskonna nii kümne kui kahekümne aasta pärast.
Kunstnik Jüri Arrak alustas kõnet sõnadega:
Mul on suur heameel, et ma elasin selle ajani, kui siin saalis saab nii otsekoheselt rääkida nendest probleemidest, mille eest alles hiljaaegu vangi pandi.
Teise päeva lõpus sõnastas Mikk Mikiver eesti intellektuaalide ülima eksistentsiaalse olukorra:
Mina ei saa ka ära minna. Mitte kuhugi. Mitte kunagi. Selle maa ja rahva probleemid on minu probleemid, nende eest kuhugi ära ei jookse. Nii tunnete kindlasti teiegi. Siia me kuulume. Tulgu või surm.
Loomeliitude pleenumil öeldi esimest korda, et taastada tuleb Eesti iseseisvus. Kirjanik Aivo Lõhmus ütles selle välja kontekstis, et põhiseaduses jutt “autonoomiast” ja “suveräänsusest” on erineva mahuga mõisted.
Kas saaksime näiteks Prantsusmaa kohta öelda "autonoomne riik"? Autonoomsus on piiratud, selles on midagi alandavat, midagi halvustavat. Eesti keeles on tõesti olemas sõna, mis kõik kokku võtab. See on "iseseisvus". Seda sõna ei ole mõtet karta. Kui iga inimese igatsus juba lapsepõlvest peale on saada iseseisvaks, saada oma jalgele, siis miks ei tohi see olla ka meie kõigi ühine igatsus, miks ei tohi see olla meie rahva soov?
Ain Kaalep oma kõnes mainis, et haritlastel tuleb sõdida siiski just rumaluse, laiskuse ja ükskõiksusega.
1988. aasta mõtted ja sündmused olid üliolulised järgnevatele sündmustele, Eesti Muinsuskaitse Päevadele, mille avamisel 15. aprillil 1988 rõhutas ajalooprofessor Sulev Vahtre:
Loomeliitude Pleenumi rahvas tegi ainult ühe vea: et nad Toompealt alla tulid.
Eesti teekond Loomeliitude pleenumil välja öeldud iseseisvuseni jätkus üle kolme aasta. Ehkki Leedu oli oma iseseisvuse taastanud juba 11. märtsil 1990. aastal ja 11.-12. märtsil kogunes ka Eesti Kongress, mis mõtles samas suunas, jäi Eestis Rahvarinde jäiga vastuseisu tõttu see samm siis astumata. Kongress jätkas tegevust koos ENSV Ülemnõukoguga 20. augustini 1991.
Loomeliitude Pleenum on näide sellest, kes soovib ajaloo tõendeid, et ühiskonnas toimuvad kõigi silme all pöördelised, rahulikult läbi viidud protsessid läbi kõrgema võimu saalis kõnede pidamise; pole tänavatel autode süütamist nagu Prantsusmaal tavaks (aga 1988 polnudki tänavatel kuigi palju autosid). Intellektuaalne pööre näitab intellektuaalide määravat rolli ühiskonnas. Loominguliste inimeste kõnedes puudus konflikti õhutus. Kõik kõned olid väärtusi meenutavad. Väärtusi rõhutades kritiseeriti olukorda nurkade alt, mis valupunkte hõlmas.
Kokkuvõtteks
Esiteks: tegelikult oleme 100-aasta Eesti-Soome-Vene ajakirjandust võrreldes märganud, et Nõukogude ajal polnud küsimus mitte ainult tsensuuris, vaid kogu avalikkuse maailmapilt oli moonutatud ja vigane. Paljudel teemadel, millest Soomes ja isegi Venemaal võis kõnelda otse, oli Eesti ühiskond sunnitud arutama läbi kunsti – teatrilavastuste, luule, muusika jm. Seepärast kujuneski Eestis Nõukogude ajal välja eriline žanr nagu kunstikriitika, mis omakorda lahkas põhjalikult ühiskonda ja arendas ühiskonna kriitikat.
Teiseks, nüüd aastal 2023 peaksime jätkuvalt küsima, mis on intellektuaalide määrav roll ühiskonnas ja milles see avaldub?
Kolmandaks, “perestroika” tõi kaasa paguluseesti-suhte avanemise Eestis ja kujundas ajal alguse saanud protsesse, mille tulemustel on pikaaegne mõju. 1980ndate kultuurisuhteid on siiani põhjendamatult vähe uuritud. Noored võiksid võtta neil teemadel ka teadustöid kirjutada.
Viited: Time and Space in the Content of Daily Newspapers. https://tinyurl.com/255j6u73
