Katariina Kohvik Võrus. Foto: Peter Feldmann
Antsla eakate klubi kutsus mind endaga kohtuma paar päeva pärast seda, kui ma Ameerikast tagasi tulin. Mul polnud aimugi, kui palju inimesi mind kuulama tuleb. Ka polnud ma, pean enda häbiks tunnistama, kunagi enne käinud Antsla kultuuri- ja spordikeskuses.
Kohale jõudnud, pani mind üllatuma maja ise, mis oli ehitatud Nõukogude ajal. Janek, kes seda maja juhib, rääkis, et majas töötavad veel mõned inimesed, kes olid seal, kui hoonet ehitati. Ja ehitustööde juhataja vahistati, kuna ta oskas kultuurimaja ehitamise kõrvalt ehitada endale kaks maja.
Saal, kus ma pidin esinema, oli puupüsti rahvast täis! Mul polnud aimugi, millest ma rääkima hakkan! Tegemist oli eakate klubi sügispeoga, mistõttu märkasin, et seina ääres oli laud isuäratavate suupistetega. Kutsutud olid ka Antsla muusikud ja tantsutrupp. Nende esinemine avaldas mulle sügavat muljet oma professionaalsusega.
Pärast nende etteastet oli minu kord. Rääkisin oma ema mälestusteraamatust „Ingrid. Kirjad emale Ameerikast“, mida minu heameeleks olid mitmed lugenud. Mul oli kaasas ka oma ingliskeelne romaan „Down Town“, millest ma kavatsesin lugeda mõned peatükid. Romaan ilmus Ameerikas 1985. aastal, ajal, mil Eesti oli okupeeritud ja läänes ei usutud, et miski selles mõttes muutub.
Läänes me mõtlesime, et meie olemegi Eesti. Ja me uskusime seda kogu südamest! Meie vanemad õpetasid meile eesti keelt, et see keel välja ei sureks. Nad soovisid, et noored eestlased abielluksid omavahel, et veri ei seguneks.
Ega me uskunud ju, et Eesti jätkab ükskord sealt, kus kõik pooleli jäi! Ja seda, et laulu „Sauna taga tiigi ääres“ sõnad „lõhkilöödud panniga“ ei tähendanud, et konnad olid panniga lõhki löödud, vaid pann ise oli katkine, selgus mulle alles siis, kui ma tulin Eestisse elama.
Pärast oma sõnavõttu, milles ma rääkisin veel sellest, kuidas ma oma eluteekonnal Kurenurme jõudsin ja oma võitlusest Eesti Energiaga päikesepargi püstitamisel, paluti mul laulda. Janek andis mulle oma kitarri, nii et ma ei saanud tuua ettekäänet, et mul ei ole kitarri, et ma andsin oma pilli Ukule ja muud sarnast. Pealegi oli rahval kindel soov – taheti kuulda minu laulu „Estonian Woman/Eesti naine“, mis on pühendatud minu naisele Helile ja mida ma laulsin „Võsalaulu“ konkursil.
Päris üllatav oli kuulda pärast esinemist kiidusõnu ühelt proualt, kes oli tänulik, et ta sai kuulda puhast inglise keelt. Mulle meenus, kuidas minu kunagine naaber Vello, keda täna meie hulgas enam kahjuks ei ole, palus, et ma ei laulaks eesti keeles, sest teda ärritas minu tugev aktsent. Ma pean siiski tunnistama, et inglise keeles mul väike aktsent on – New Jersey aktsent, mis on umbes sama, mis on Võru murre võrreldes põhjaeesti keelega.
Pärast esinemist kiirustasin ma Võrru, et jõuda Katariina kohvikusse, sest ma pidin seal panema üles kuus oma maali. Selles kohvikus tehakse tõesti maailma parimaid küpsetisi! Peale selle on tegemist äärmiselt sõbraliku ja meeldiva kohaga.
Kui kohviku rahvas mulle selle ettepaneku tegi, et ma võiksin nende juures oma töid eksponeerida, siis meeldis see ettepanek mulle väga, sest hoopis kurvem on näha oma kätetööd kodus seina ääres seismas. Seda enam, et siis kipun ma neid ümber tegema ja parandama ja lõpuks rikun ma kõik hoopiski ära.
Minu probleem maalimises on see, et mu soovid ületavad mu võimeid. Mu parimad tööd on saanud valmis kuidagi juhuslikult, ilma pingutamata. Usun, et iga kunstitöö peab sisaldama probleemi, mis tuleb lahendada. Vastasel juhul on tegemist tühja tööga, valge lehega, mis vaatajale midagi ei ütle.
Viido Polikarpus
