Raul Pettai
USA läbib hetkel üht keerulisemat ajajärku. Esiteks tuleb kohaneda süveneva globaalsuse, automatiseeringu ja kiirelt laieneva infotehnoloogiaga.
Viimane omakorda ähvardab rünnata endastmõistetavaks peetud privaatsust, millele siinne ühiskond on rajatud. Kõigele lisaks või vahest tänu eelmainitud ebakindlustundele, toimus USA sisepoliitikas aastal 2016 pöörang, kui presidendiks sai ootamatult Donald Trump tänu USA föderaalsüsteemi valimiskorrale.
Teatavasti ei otsusta USA presidendivalimistel lõplikku tagajärge üldine, riikliku ulatusega häälte arv, vaid seda teeb nn Electoral College’i hääletus, kus igal osariigil on kindel arv hääli vastavalt osariigi elanike arvule. Kandidaat, kes võidab antud osariigis, saab Electoral College’is kõik osariigi hääled.
Läbi ajaloo on seni ikka olnud, et populaarhääli võitnud kandidaat saavutab enamuse ka Electoral College’is. Seekord aga võitis Trump napilt Pennsylvanias, Michiganis ja Wisconsinis, osariigid, millel suure rahvaarvu tõttu on Electoral College’is eriti palju hääli.
Nii sai Trump nende hääled endale ja võitis valimised, ehkki üleriiklikult oli Hillary Clintonil 2.8 miljonit häält rohkem. Seda nimetatakse teaduslikus keeles “statistical outage” – harva juhtuv, kuid mitte võimatu.
Sellest poleks veel probleemi olnud, sest presidendivalimistel aastal 2000 (George W. Bush vs Al Gore) sai Bush endale Florida osariigi hääled paberõhukese eelise tõttu (537 häält terve Florida kohta!!), mis nõudis mitmekordset häältelugemist ja suuremat õiendamist.
Mõlemad kandidaadid olid siiski respekteeritud poliitikud ja jõuti kokkuleppele Bush’i kasuks.
Aastal 2016 aga võitis presidendikoha isik, kelle üle, otsekoheselt öeldes, ei oska nutta ega naerda. See pole öeldud pilkamisena, sest oma kitsal erialal – ärindus, kus võimekatele eraisikutele on paljugi lubatud – on Trump kahtlematult jõudnud kaugele.
Küsimus on seevastu, kuivõrd sobiv isik on Donald Trump maailma tähtsaima riigi juhi kohal. Et siin õieti käituda, ei aita ainult kõva rusikas ja toores sõnapruuk, vaid nõuetav on eelkõige diplomaatiline käitumine, taktitunne ja (eriti tänapäeval!) laialdane põhiharidus.
Kolm aastat on Trump nüüd olnud president ja seega on olemas üldpilt tema isiksusest ja võimetest ametikohal. Ma ei hakka siin pikalt arutama, sest seisund on nagunii ilmne. Eelmainitud rusikat ja segast, mõtlemapanevat kõnet on olnud rohkelt, kuid ülejäänu alal on palju soovida.
Pruugib vaid meenutada rohket valetamist, võõrriikide pihta sihitud rumalaid väljendusi, orkaan Maria ohvrite pilkamist, elu ja tervist ohverdanud sõjaväelaste mahategemist, Põhja-Korea diktaatori ja Putini taevani kiitmist ja palju muud.
Siin avaldub paratamatult tasakaalutu, impulsiivne inimene, kes ennast imetleb, alati õigeks peab ja aegade suurimaks presidendiks nimetab.
Trumpi “Make America Great Again” on hea loosung, kuid sõnad üksi kuhugi ei vii. 1930ndate aastate sündmused peaksid meil hästi meeles olema! Jah, majandus ja aktsiaturg on Trumpi ajal üles läinud, kuid peamiselt tänu 2017 Kongressi poolt antud seadusele maksude vähendamiseks.
Hetkel oleme aga ulatusliku tollimaksusõja keerises, mis on osalt aidanud, osalt aga muret tekitanud. Lisaks esineb USA dissonantse välispoliitikaga, piiriprobleemiga jne. Ühesõnaga – aeg on keeruline.
Õnneks pole Ameerikas tavaks asju lahendada tänaval märatsemise ja akende sisse peksmisega. Trumpi kui riigijuhi edaspidise saatuse otsustab demokraatlik valimine 2020 novembris, sest USA president võib teenida kaks nelja-aastast kestust ja Trumpi juhul algab teine sel novembril.
Jätame seepärast eelnenud teema ja vaatleme president Trumpi äsjaalanud “Impeachment’i”.
“Impeachment” on sügavale ulatuv sündmus, sest ta tähendab kõrgema riigiametniku, peamiselt presidendi, vastutusele võtmist – kohtusse kaebamist. Siin ei närita enam väikeste probleemide kallal nagu isiku iseloom, jutt ja igapäevased rumalused.
Peab olema põhjus, mis puudutab põhilisi riigi seadusi, nagu USA Konstitutsioon. Lisaks, kuna USA-s on vaid kaks juhtivat erakonda, vabariiklased ja demokraadid ja kuna president pärineb ühest neist, siis tema vastutusele võtmine võib kergesti viia konfliktini kahe partei vahel.
Antud juhul olemegi selles olukorras. Novembri valimisteks on demokraadid kogunud hulga kandidaate, et Trumpist lahti saada. Juhtiv nende hulgas on endise presidendi Obama asepresident Joe Biden.
Juhtus, et Bidenil on poja kaudu sidemed Ukraina valitsusega. Kuna USA valitsus äsja arutas Ukrainale suuremat relvade annetamist, siis süüdistatakse, et Trump olevat vastutasuks nõudnud Ukrainalt informatsiooni Bideni kohta, mida saaks eelolevas valimiskampaanias Bideni vastu tarvitada.
See puudutab juba otseselt presidendi võimu piire ja tagajärjeks oli ametlik “Impeachment”. Algas vastav arutelu USA Kongressis. Saadikutekoda, kus demokraatidel on enamus, on Trumpi juba süüdi tunnistanud. Protseduur liikus edasi Senatisse, kus aga vabariiklastel on väike enamus.
Hetkel käib Senatis suur lahing. Pole siiski oodata, et suudetaks küllaldast arvu vabariiklikke senaatoreid demokraatide poole meelitada ja tõenäoliselt võidab Trump seekordse kohtu.
Nii otsustab Trumpi saatuse ikkagi eelseisev valimine novembris, mille ettevalmistus on Ameerikas põhjustanud sisepoliitilise polarisatsiooni. Hoolimata Trumpi vigadest on tal üllatav poolehoid, peamiselt konservatiivse ja evangelistliku rahva hulgas.
Ülaltoodud Trumpi loosung on seal suures aus ja üleriiklikult olevat vabariiklaste-demokraatide vahekord ikka veel ligilähedalt 50:50. On aga arvata, et aastal 2016 Trumpi toetanud osariigid seda enam ei tee (rasketööstus seal on endiselt taandumas).
Kas nende asemel mõni teine kaalukas osariik värvi muudab ja Trumpi toetab, seda näitab aeg.
Kahjuks on demokraatide juhtivate kandidaatide hulgas vähe isikuid, kel oleks laialdane populaarsus. Nooremate, poliitiliselt keskmiste hulgas pole senini keegi läbi löönud.
Kindlasti ei sobi suured sotsialistid nagu Bernie Sanders ja Elizabeth Warren, Sanders juba vanuse tõttu (78). Biden, kuigi olemuselt sobiv, on minu arvates liiga vana (77) sellisel vastutusrohkel ametikohal.
Olgu siiski rõhutatud, et ma ei taha sellega vanadust halvustada. Ometi nõuab USA presidendi koht erakordseid võimeid ja vahel kiireid otsuseid. Keskeas isikul, nii mehel kui naisel, võib siin olla eelis.
Seisame seetõttu huvitava ajastu ees. Muidugi, novembrini on veel hulk aega ja mõndagi võib muutuda.
