Aleksander Einseln noore ohvitserina USA maaväes pärast Korea sõda. 50ndate aastate keskpaik. Foto Aleksander Einselni kollektsioonist
Aleksander Einseln oli üks nendest pagulusse pääsenud eesti noortest, kes ei seedinud kommunismi ega diktatuure üldisemalt silma otsaski. Mõte, et Eesti ei saa kunagi enam vabaks oli temasuguste jaoks täiesti kujuteldamatu.
Aleksander sündis 25. oktoobril 1931 Tallinnas ainsa lapsena kingsepp Gustav Rudolf ja Linda Einselni perre. Koolis käis ta oma sünnilinnas. Pikemas intervjuus Nõmme raadiole on Einseln kirjeldanud, kuidas – pärast Eesti annekteerimist NSV Liidu poolt – tema koos kaasõpilastega (kuuenda klassi vanemate poiste algatusel) istus Westholmi kooli aula põrandale kui üks mees protestiks selle vastu, et neid sunniti Internatsionaali laulma.
Suved veetis noor Aleksander Järvamaal Tammsaare mail Albu vallas tädimehe ja vanaisa kiviste mullapindadega taludes, kündes põldu, vedades sõnnikut ja koristades vilja. Juhuse tõttu sattus ta sealt 1944 a. hilissuvel ema juurde Tallinnasse, kust nad kahekesi Punaarmee eest 21. septembril laevaga Saksamaale põgenesid. Lahkudes lehvis Eesti lipp ikka veel Toompeal.
Gdanskist Poolas viis nende tee pooleldi juba varemeis oleva Berliini kaudu Oberammergausse. Pärast sõjavintsutusi suundusid nad põgenikelaagrisse Augusburgis, kus möödus Einselni enese kirjelduse kohaselt “tore nooruse aeg”. Eesti lastel olid väga head õpetajad, kellest mitmed olid Eestis olnud ülikooli õppejõud, mis oli suureks abiks noortele tulevikus.
Kartes võimalikku väljasaatmist venelaste kätte, rändas juba mehe ikka jõudev Einseln augustis 1949 koos emaga USAsse. Mätsis 1950 astus Aleksander Einseln USA maaväkke ja lõpetas peagi langevarjukooli. Ta on ise meenutanud: “Minu arvamine tollal oli, et nii hull kui see Nõukogude Liit on, et sõda peab tulema. Et ükski normaalne ühiskond ei talu ju midagi sellist.” Mõni kuu hiljem algaski Korea sõda. Einseln teenis seal kuulsas 187. Täiendatud Langevarjurite Rügemendis. Ta oli mõnda aega rügemendiülema William Westmoreland’i autojuht ja ihukaitsja. Westmoreland olla lausunud: “Valisin sind, kuna tundsin eestlasi DP laagrites pärast sõda. Nemad paistsid silma, võrreldes teiste rahvusgruppidega, kui inimesed, kes hoidsid korda ega tekitanud kunagi probleeme.” Sõja lõppedes luurerühma vanemana viibis Einseln karmides tingimustes põhjapool vaherahu piiri lahingutandri nn “raudses kolmnurgas”, kuid tõi oma mehed sealt õnnelikult välja. Einseln on ise öelnud, et tal on sõduriõnnega sageli vedanud. Tulevase täiskindrali Westmoreland’i soovituskiri taskus, pääses Einseln jalaväeohvitseride kooli, mille ta kiitusega 1955 a. lõpetas.
Pärast teenimist langevarju- ja jalaväeüksustes USAs ja Saksamaal, lõpetas ta 1962 kõigepealt jalaväeohvitseri karjäärikursuse ja siis rünnakväelaste kooli (Ranger school). Seejärel võeti ta vastu maaväe eriotstarbeliste vägede (US Army Special Forces) ohvitseridekursuse kasvandikuks, kus teda ootas ees hulk soome ja eesti rahvusest kaasohvitsere ja allohvitsere. Sealjuures on “sõel” viimastes neist koolidest äärmiselt tihe.
Maarahva poeg mägirahva suguharu pealikuks
Nõustaja kolonel Aleksander Einseln vietnami kaasvõitlejatega. 70ndate aastate algus. Foto: A. Einselni kollektsioonist
Einseln võitles kahel korral Vietnami sõjas. Esimest korda teenis ta 5. Erivägede Grupi allüksuse B-23 operatiivohvitserina Ban me Thout’i asulas ning hiljem ühe väiksema allüksuse (“A team”) A-232 komandörina. Seda pärast Degari mägirahvaste teist ülestõusu 1965. aastal, mille lõpetamises kapten Einseln oma eluga riskides läbirääkijana eriti olulist rolli mängis. See episood on üks kõige värvikamatest peatükkidest selle niigi mitmekülgse elulooga eestlasest sõjamehe elus.
Kaheteistkümnemehelised USA erivägede “A” üksused rajasid Laose ja Kambodža piiri lähedusse kindlustatud laagreid, takistamaks Põhja Vietnami regulaarvägede ja partisanide tungimist ja imbumist Ameerika liitlase Lõuna-Vietnami territooriumile. Need laagrid olid mehitatud viiesajameheliste kohalikest pärismaalastest koosnevate pataljonidega, mille liikmed viisid läbi luure- ja lahingupatrulle piiriäärsetel aladel. Kokku värvati ameeriklaste liitlasteks umbes 40,000 sellist kasvult küll lühikest, kuid tegelikult südi pärismaist võitlejat. Vietnami rahvusest riigi valitsejad ei salli tänapäevani mägielanikke ja montanjardid näevad vietnamlastes endiselt oma rõhujaid, kusjuures “montagnard” tähendab prantsuse keeles mägede elanikke. Nende suguharude enesenimetuseks on aga lihtsalt “mägirahvas”.
Seni kuni eriüksuste mehed korda hoidsid, valitses vietnamlaste ja mägirahvaste vahel suhe, mida võiks “pingestatud rahuks” nimetada. See kestis kuni kohalike (ameeriklastelt saadud relvadega) suguharude liikmed ühel heal päeval mässu tõstsid. Tegelikult kavatsesid mägirahvad iseseisvussõda alustada. Eriti just ühes laagris tapeti ridamisi vietnamlasi ja kolmes baaslaagris võeti ameeriklased pantvangi. Lugu kulmineerus sellega, et kriisi sattunud laagreis suutis kapten Einseln oma külmaverelise käitumisega asjapooli lepitada, pinged maha võtta ja olukord lahendada. Kogu lugu tipnes sellega, et Einselnist tehti ühe hästi eksootilise tseremoonia käigus kohaliku Rade hõimu aupealik.
Soome-eesti relvavendlus Vietnamis
On suhteliselt vähe soome päritolu sõjamehi, kes oleksid Lauri Törnist tuntumad. Törni nimi sai kuulsaks juba Talvesõja ajal, kuid ta teenis mitme riigi relvajõududes. Temast räägitakse ka tänapäeval USA eriotstarbelistes üksustes legende. Oma sõpra Aleksandrit nähes hüüatas Törni ikka “Perkele viron poika!” Törnil ja Einselnil oli kombeks käia vahest harva nädalalõputi suhteliselt riskantsetel vennastumisseiklustel Vietnami alevites – sõjapiirkond ikkagi. Einseln oli üks viimastest, kes Laurit elusana nägi. 18. oktoobril 1965 saadeti Törni salastatud missioonile Laoses, kuid helikopter, milles ta viibis, põrkus vastu kaljuseina ja kukkus alla. Kõik pardalolnud hukkusid ja Törni jäi pikemat aega teadmata kadunuks.
Kahe Vietnami sõjakäigu vahel teenis Einseln maaväe eriüksuste peamises tugipunktis Fort Bragg’is (North Carolinas), kus ta kaaslasteks olid kapten (hiljem major) Are Sildam, kapten Tõnu Parming, kolonelleitnandist sõjaväearst Einar Himma, staabiveebel Endel Palgi ja vanemveebel Jyri Laats. Aegade vältel on USA eriotstarbelistes vägedes teeninud ligikaudu paarkümmend eestlast.
Einseln USA kaitseväes karjääri tegemas
A. Einseln lõpetas 1968 George Washingtoni Ülikooli (avaliku halduse alal) ja aasta hiljem USA maaväe Juhtimis- ja staabikolledži. Pärast tuli tal teha veel üks teenistusering Vietnamis ajavahemikus 1971-1972, seda juba vanemnõustajana Lõuna-Vietnami suhteliselt kergesti relvastatud diviiside juures. Kuigi üldine olukord Vietnamis oli selleks ajaks aina keerulisemaks muutumas, suutis kolonelleitnant Einseln kooskõlastada USA taktikalise õhuväe ja raskesuurtükiväe kasutamist Lõuna-Vietnami vägede vastu suunatud rünnakute peatamiseks.
Seejärel lõpetas ta 1977. a. USA kindralstaabile allutatud kõrgema sõjakooli. Aastail 1977-1985 täitis Einseln USA relvajõudude Ühendatud Staabi plaani- ja detailplaneerimisvalitsuse Euroopa ja NATO osakonna ülema, seda erakordselt huvitavatel-kriitilistel aegadel pärast liikumise “Solidaarsus” sündi Poolas ning Vaikse ookeani väejuhatuse järelvalvega tegeleva peainspektori aseinspektori ameteid. Talle pakuti pärast seda ka NATO eriüksuste juhtimiskeskuse ülema kohta, mis oleks kindraliks edutamist tähendanud, kuid millest ta perekondlikel põhjustel loobus. Esimest korda läks koloneli auastmes Aleksander Einseln tagasi tsiviilellu 1985. a. Havai saarel. Sealt siirdus ta erasektorisse Kalifornias, töötades satelliitside valdkonnas.
Kindralmajor Aleksander Einseln ja NATO Euroopa vägede ülemjuhataja kindral George A. Joulwan viimase Eesti visiidi ajal. 90ndate aastate keskpaik. (Ei tea, kust foto pärineb. Kaitseväe fotograaf?)
Jüri Estam
Jätkub
