Kuidas hoida 1940ndate valusaid sündmusi rahva mälus nii, et mäletamine on ühtlasi õpetlik ning pidepunkt ajaloofaktidega manipuleerimise virrvarris?
Sellist faktikeskset, tunnetusrohket tasakaalus ajalookäsitlust veel ei ole, ehkki Eesti Vabariigi taastamisest on möödas inimpõlv. Taastamisel oli elavate kirjas rohkelt inimesi, kellele ajaloosündmused on olnud osa nende elu- ja saatuslugu.
Praegu on Eesti kooliõpetuses teema käsitlemine puudulik, võib öelda, et vähenõudlikul formaalsel tasemel.
Vajame põgenemist mäletava kultuurimõtte ja -õpetuse suunas vajalikke konkreetseid samme, et koolides saaks väliseesti teemat õpetada.
Vajalikud sammud kooliõpetuses
Madis Somelar, Tallinna Reaalkooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja teemal “Suurpõgenemine ja Välis-Eesti meie õpikutes” kõneleb, et varem on olnud põhikooli 5. klassi ajalooõpikutes ka jutt 1944. aasta põgenemisest, ent kõige uuemates põhikooli ajalooõpikutes see teema puudub, üksnes märgitakse “Eesti kultuurilugu jagunes kaheks”.
Gümnaasiumi ajalooõpetuse 210 tunnist on välis-eesti teemal praegu üks paragrahv, reaalselt käsitletakse seda ühes tunnis.
Gümnaasiumiõpilane peab analüüsima, mis II maailmasõjas ikkagi toimus. Ühtegi olulist väliseestlast, ka mitte August Reid, mitte ühtegi kultuuritegelast, kes silma peaks paistma, õpetuses ei mainita. Ainukesena peab teadma, kes on Otto Tief ja peab oskama iseloomustada ta tegevust. Kooliõpikud ja digikeskkonna õpetuse peaks muutma persoonikesksemaks, tutvustama põgenikke- kultuuritegelasi!
Tegelda tuleb õppekava arendusega, õpikute kirjutamisega.
Kui saatus on mänginud kätte õpilased, kel huvid suured, siis neile nii vähesest ei piisa – miks toota teadlikult keskpärasust? Kui võtame Eesti Põhiseaduse preambuli lahti, loeme, mis kool tegema peab.
Läti kolleegidel on olemas oma ajaloo kohta suur digitaalne õpetuskeskkond, mis sisaldab kõiki rahvuslikke teemasid, seejuures põhjalikult ka välislätlust.
Meil Eestis on oma Digitaalne Koolikott, kuhu saame ajaloomaterjalid üles panna. Vaja on luua koolidele õppematerjale, metoodilisi materjale.
Kui materjalid digikoolikotti loodud, siis saab neid kasutada üleilmselt.
Ajaloo olümpiaad toimub üle kahe aasta. Järgmistes olümpiaadides võiks olla väliseesti ajaloo temaatika sisse võetud.
Väga olulised on õpilaste uurimistööd, kus peaks väliseesti teemasid uurida andma. Siis saab kogunenud õpilastööd tutvumiseks ja levitamiseks välja panna.
2024 aastal peaksime tegema põgenemise 80. aastapäeval suurema konverentsi, Reaalkool pakub end partneriks, meie suurde saali mahub palju rohkem inimesi ja just ka noori, et noorem põlvkond saaks olla selle teema sees. Tänaseks valitud konverentsisaal (riigikogu saal – toim. pole avalikkusele avatud, aga selline konverents peaks olema kõigile avatud.
Meil on endal vaja hoida teema avatud, vajame noort seltskonda, kes selle teemaga edasi tegeleb, uurib ja tutvustab.
Eesti muuseumid võiksid olla taskukohased, sest see on õpetajatele pidevalt oluline info. Eesti muuseumid võiksid rohkem väliseesti ekspositsioone välja panna, koolid saaksid neid klasside kaupa külastada, saaksime teemat tutvustada.
Anu Kell, Tallinna Reaalkooli kirjandusõpetaja ütleb, et Emakeeleõpetajate Selts on arutanud, kuidas välis-eesti kirjandust õpilastele tutvustada.
Väliseesti kirjandus peaks olema osa suurest eesti kirjandusest – need, kes on olnud sunnitud põgenema, nende loomingus on selgelt eristatavad loomeperioodid.
Näiteks Siuru kuuest liikmest lahkus neli – Under, Adson; Gailit, Visnapuu. Nende varajasema ja hilisema loomingu vahe on suur, eksiilis järgnes depressioon ja kurvameelsus.
Pagulusse sunnitud kirjanike loomingust tutvustan kirjandustundides Gailiti “Üle rahutu vee”, Lattiku ja Viirlaiu loomingut. Nende teoste najal saavad õpilased tunnetada, mis sai pärast II maailmasõda Eestimaast.
Villem Grossi “Pinginaabrid” najal näitan, kuidas sai kirjutada nõukogude ajal. Need, kes siin kirjutasid, pidid kirjutama raamides või vaikima – seda tuleb noor-tele selgitada.
Helga Nõu noorte lood on praegu oluline meie koolides lugeda.
Iga kool saab oma ainekava kujundamisel lähtuda ka enda koolist, näiteks meie tutvustame Ilmar Laabanit, kes oli Reaalkooli vilistlane.
Aga Lasnamäe koolis õpetades olen tutvustanud Herbert Salu “Lasnamäe lamburid”; käsitlen seda ka teistes koolides.
Tänapäeva noortel on lugemisel piirid, lugemishuvi on mitmekesine. Tänapäeva noored loevadki inglise keeles, teistes keeltes. Eesti kirjanduse olümpiaadi võiks väliseesti kirjanduse teema sisse võtta või tehagi ühe olümpiaadi väliseesti kirjandusest.
Olen osalenud Eesti küüditamise kirjandusvõistlusest – tänapäeva noortel puudub isiklik mälu, kui kodus suhtetausta ei ole, on neile keeruline selgitada, mis toimus. Mis 1940ndatel ikkagi Eestis toimus.
Madis Somelar: Iseseisvuse taastamise 30. aastapäeval arutasime, et hästi palju sõltub sellest, kui palju riik raame esitab.
Autonoomia on koolidel väga hea, selle pinnalt on võimalik teha ise väga palju.
Oleme arutanud, et õpetuseks vajame August Rei elulooraamatut.
Vajame elulooraamatuid üldisemalt, neid tuleb ise kirjutama hakata.
Kokkuvõtteks:
Koolimaterjalides välis-eesti tutvustamise suuna vedamiseks on vaja inimest, kes oleks väga tugev entusiast, kes selles valgustustöös kõiki meid, õpetajaid kaasa veaks.
Maarja Pärl Lõhmus
