Kaheksa aastat tagasi selle kuupäeva hommikul istusin Houstoni pea-lennujaamas. Kell oli kaheksa meie ajatsoonis. Olin siia saabunud lühikese lennuga linna lõunaservalt, kus elan. Lennujaam on põhjaserval. 50- miili kauguselt oleksin saanud ka autoga tulla, aga nii oli mugavam. Kohver oli juba ära antud ja ootasin ooteruumis, kunas hakatakse laadima lennukit, mis pidi mind Torontosse tädile külla viima. Aega oli küllalt kuni kella kümneni, millal oli ette nähtud lennukile minek. Ooteruumis oli televiisor ja näidati spordiuudiseid, kui järsku vaade muutus. Kell oli 8:15. Näha olid New Yorgi kaksikpilvelõhkujad: World Trade Center.
Ühest tornist tuli paksu suitsu umbes veerand ehituse kõrgusest alla poole. Üteldi et üks lennuk oli sinna sisse lennanud. Esimene mõte oli, et küll oli lohakas lendur, et niisuguse vea tegi. Kui sellel hetkel oleks hakatud inimesi lennukile laadima, oleksin kõhklemata läinud. Et niisugune õnnetus korduks, oleks ju võimatu. Siis aga nägin, et ka kõrvalasuvasse pilvelõhkujasse lendas teine lennuk. Midagi oli lahti, mida ei saanud seletada rahuaegsete kogemustega. Riigi president ilmus ekraanile ja avaldas kahjutunnet. Kell 8:35 kuulsime valjuhääldajast, et lennuliiklus on seisma pandud. Kõik lennukid peavad kohe maanduma ligemas lennujaamas, et õhuruum tühjendada. Oli selge, et mu Toronto lend ei toimu sellel päeval. Jäin lihtsalt ootama, et mis saab edasi. Kell 9 näitas televisioon, et üks pilvelõhkuja varises kokku. Masendav vaade, suitsu või tolmu igal pool. Inimesed jälgisid kivistunult ekraani. Kell 9:15 teatati, et rahvas läheks ooteruumidest pagasiruumi, et oma kohvrid tagasi võtta. Mul on alati kaasas portfell lugemismaterjaliga lennu jaoks. Jätsin selle ooteruumi ühe agendi hoolde ja läksin allkorrusele pagasiruumi, mõteldes, et leian kohvri ja tulen tagasi ja ootan mugavalt ooteruumis, kuni abikaasa saab mulle autoga järele tulla. Pagasiruum oli rahvast puupüsti täis. Kohvreid tuli järjest tosinale karusellile, mis olid kiiresti üle kuhjatud. Need olid kohvrid väljuvatele lendudele. Samal ajal aga maabusid lennukid Lõuna-Ameerikast, sest neid enam edasi lennata ei lubatud. Ooteruumis oli kohutav segadus, sest järjest tuli pagasiruumi kohvreid juurde ka nendelt lendudelt. Kohvrit oli raske leida, sest ma ei saanud inimestest lihtsalt mööda, et silmitseda kohvrikoormaid karusellil. Terve aeg aga tundsin, et inimesed olid vaiksemad kui tavaliselt ja üliviisakad. Polnud mingit trügimist. Võib arvata, et inimesed tundsid, et midagi igapäevasest suuremat on juhtumas ja kohvri leidmine polnud kõige suurem mure. Leidsin mõne aja pärast oma kohvri. Aga siis tuli teade, et ooteruumi enam tagasi ei lasta, sest oli leitud pakk, mille juures polnud omanikku ja kardeti, et oli pomm. Nii mu tark plaan jäi ära. Saabus lõuna. Toodi võileibu ja jooke lennuvalmis lennukitelt. Teatati valjuhääldajast, et inimesed leidku omale koht ööbimiseks, sest pole lootust, et midagi juhtub enne homset. Mul polnud muret. Aga enamus rahvast olid teel põhja poole. Mul oli vaid vaja koju kõlistada mobiiliga, et naist paluda, et ta tuleks mulle järgi. Tosin avalikku telefoni olid kasutusel ja ooteread oli pikad. See oli rahvas, kes meeleheitlikult püüdis leida tube kuskil hotellides, mis kiiresti täitusid. Või siis püüdsid üürida autot, ükskõik missugust, et vaid siit minema saada. Paljud kõlistasid kirikutele, lootes nende kaudu abi saada. Kõlistasin koju ja siis jäin ootama abikaasat. Ta jõudis kohale poolteist tundi hiljem. Liiklus lennujaama ümber oli aeglane, sest autod ringlesid ümber jaama, et leida otsitavaid. Eriti hulgaliselt oli seal tellitud hotelliautosid. Kui viimaks olime koduteel, oli nagu suur koorem seljast kadunud. Olime ju koos oma autos, omas maailmas ja inimmass selja taga. Õhus küll nägime sõjalennukeid aeg ajalt, aga sellele polnud energiat mõtelda. Viimaks hakkasin taipama, et Houston peaks ju olema terroristidele ahvatlev siht, sest Houston on üks suurimatest õlitoodete keskustest, on suurim õliveo sadam ja linna lõunaserval on Johnson Space Center, International Space Stationi kontrollkeskus. Mida me aga ette ei kujutanud ja mis alles hiljem teatavaks sai, et hävitajatel oli käsk tulistada alla lennukeid, mis olid kahtlased ja olid vales õhuruumis. Nii siis olime jälle sõjas! Möödus paar päeva, enne kui reisilennukitel lubati jätkata lende. Ise ootasin kuu aega, enne kui oma plaanitud lennu Torontosse tegin. Lennujaamas olid noored sõjaväelased püssidega. Kuid ma ei saanud aru, mida nad oleksid pidanud tegema, kui oleks ilmnenud mingi oht ja kas nad seda isegi oskaksid ära tunda. Televisioonis räägiti, et terroriste treeniti Afganistanis ja et peame sinna oma sõjaväe saatma. Siiski selgus, et need kes juhtisid lennukid pilvelõhkujatesse, olid treenitud Florida lennukoolis. Elu on keeruline. Arved Plaks
