Need kunstnikud, kes kutsutakse esinema Festspielhausi lavale, on jõudnud kunstiolümpose tippu.
Saksamaa üks kuulsamaid ooperi- ja kontserdihooneid avati 1998. aastal, see ehitati Viini arhitekti, professor Wilhelm Holzbaueri plaanide kohaselt Baden-Badeni vana jaamahoone ühendusse ja siia mahub 2500 külastajat. Juba kümnendat aastat juhib täielikult erakapitalil tegutsevat kontserdimaja Andreas Mölich-Zebhauser, kes on dirigendi ja pianisti Theo Mölichi poeg. Seetõttu sai menukas intendant juba varakult tutvuda nii ooperi- kui kontserdirepertuaariga ning kutsub oma majja ainult kunsti crème de la crème´t. Paavo Järvi ja tema Bremeni orkester kuuluvad sellesse kategooriasse.
Paavo Järvi ja tema Bremeni orkester
Grammy-auhindade võitja Paavo Järvi on oma põlvkonna üks nõutumaid dirigente. Tal on eksimatu vaist otsida välja häid ja erilisi orkestreid. Bremeni Deutsche Kammerphilharmonie kunstilise juhina tegutseb maestro alates 2004. aastast. Selle orkestriga on Paavo Järvi lindistanud kuulsa sakslase, Ludwig van Beethoveni kõik sümfooniad, mis leidsid ka tee muusikakriitikute südametesse: kohe esimene CD võitis Saksa heliplaatidekriitika auhinna. Ka “New York Sun” esindas kaks aastat tagasi arvamust, et Bremeni muusikakollektiiv on “nüüdisaja autoriteetseim Beethoveniorkester”. Kuivõrd õigus oli Ühendriikide ajalehel, tõestavad Bonnis igal sügisel Beethovenfestivali ettekanded: kontserdid pole mitte ainult kuni viimase kohani välja müüdud, vaid publik on sõna otseses mõttes “orcestra in residence” ja tema dirigendi ees põlvili; aplausid ja “braavo” hõiked ei taha kuidagi leida lõppu.
Deutsche Kammerphilharmonie on asutatud 1980. aastal, alates 1992 on orkestri kodukohaks Bremen. Muusikakollektiiv majandab ennast ise ehk iga muusik on ka orkestri omanik. Kõik otsused langetatakse demokraatlikult ja peale kontserdite andmisega tegeletakse ka pedagoogilise tööga: enne ettekandeid organiseeritakse sissejuhatusi, samuti tehakse innovatiivset koostööd noortega. See on täielikult Paavo Järvi hinges, kes paneb suurt rõhku sellele, et publikus oleks noori klassikaarmastajaid.
Kuigi saanud tuntust Beethoveni-orkestrina, on maineka muusikakollektiivi repertuaaris palju teisigi aardeid. Baden-Badenis esitati seekord Igor Strawinsky (1882-1971) “Pulcinella”, süit Giovanni Battista Pergolesi järgi ja Robert Schumanni (1810-1856) sümfoonia nr. 3 es-duur oopus 97 “Rheinische”. Sama helikunstniku “Kontsert klaverile ja orkestrile a-moll oopus 54” solistina esines tänapäeva üks huvitavamaid ja mainekamaid pianiste, rumeenlane Radu Lupu.
Tagasihoidlikult fantastiline
Välisest vaatevinklist jälgides ei või Radu Lupust (sündinud 1945) kohe kuidagi arvata, et ta on nüüdisaja üks suurimaid pianiste. Kuid kui rumeenlane istub oma vana tooli peale klaveri ette, saab ta oma erilise võlujõuga publiku kohe endaga kaasa. Alustanud 6-aastaselt muusikaõpingud, debüteeris Radu Lupu kuus aastat hiljem iseenda helitöödega. Stipendium võimaldas rumeenlasel omandada teadmisi Moskva konservatooriumis Galina Eghjazarova, Heinrich Neuhausi ja hiljem Stanislav Neuhausi juures. 1966 võitis andekas pianist “Van Cli-urni” ja aasta hiljem “Enescu” rahvusvahelised võistlused ning seejärel ka renomeeritud Leedsi konkursi. Mees, kes ei anna kunagi intervjuusid, esineb reeglipäraselt solistina kõikide mainekate orkestritega: debüüt oli 1978 Berliini filharmoonikutega Herbert von Karajani juhtimisel Salzburgi muusikafestivalil. Ka üle ookeani on Radu Lupu juba alates 1972, mil ta esines Cleveland Orchestra´ga Daniel Barenboimi juhtimisel armastatud külaline.
2006. aasta märtsis anti pianistile üle “Premio Internazionale Arturo Benedetti Michelangeli” auhind tunnustamaks tema elutööd.
Oma klaverikontserdiga tekitas Robert Schumann 1845 väikese sensatsiooni: mitmed kuulajad ja muusikakriitikud nägid uues teoses suurt edasiminekut soolokontserdite zhanris, sest saksa helikunstnikul õnnestus sulatada kokku sooloklaver ja orkester. Ehk kui varem oli solist seisnud heliteoste keskpunktis ja muusikakollektiiv oli olnud ainult tema saatjaks, siis õnnestus Schumannil komponeerida muusikaline dialoog, kus solist ja orkester on tasavõrdsed partnerid.
Radu Lupu ja Deutsche Kammerphilharmonie Paavo Järvi juhtimisel tegid Schumanni teosele igati au – nii solist kui muusikud sukeldusid harmoonilisse muusikalisse kahekõnesse. Tihti viskas Radu Lupu rahuloleva naeratusega pilgu dirigendi ja muusikute poole ning tänutäheks kooskõlalisuse eest sai Paavo Järvi publiku tormilise aplausi saatel fantastiliselt klaverikunstnikult sooja kallistuse.
Lisapalana said muusikasõbrad kuulda jällegi Robert Schumanni, seekord “Fantaasiapalad klaverile, oopus 12 nr. 1 des-duur”. Saalis valitses täielik vaikus, igaühele tundus, et Radu Lupu mängib ainult temale. See oli kindlasti suurepärase muusikaõhtu üks kõrgpunkte.
Fenomen Paavo Järvi
Tõelisi muusikaelamusi saab dirigent jagada publikule ainult siis kui tema ja orkestri vaheline keemia klapib. See, et Bremeni muusikud armastavad oma kunstilist juhti, tuli õhtu jooksul selgelt esile. Mul on olnud paaril korral õnn jälgida Paavo Järvi proove orkestriga. Eestlane oskab diplomaatiliselt kortse siluda ja muusikutest tänu oma karismale “viimase” välja “tirida”. Ka kontserdi ajal ei kaotanud orkestri juht hetkekski kontakti oma muusikutega, samal ajal tunnetas ta aga ka publikut.
Kuulajaid ei paelunud mitte ainult toonikunstnikute geniaalsus, vaid ka dirigendi selja- ja kätekeel, mis ütles: vaadake, siin on emotsioonid – õrnus, draama, armastus, traagika.
Muusikaelamusi kroonisid samuti orkestrantide pillide täiuslik kasutamistehnika, nende ilmed, mis signaliseerisid puldis seisvale juhile, et nad on täie konsentratsiooniga vahendamas helilooja mõtteid.
Hoopis teistsugune helilooja on romantik Robert Schumann. Sakslane kirjutas oma 3. sümfoonia es-duur oopus 97, nimetatud Reinisümfooniaks (Rheinische) kuu aja jooksul 1850. aasta sügistalvel. Juba pealkiri ütleb, et helitükk on loodud peale komponisti ja pianisti kolimist Dresdenist Düsseldorfi – selle eufoorilise meeleolu, mida ta ise tundis uude kodukohta saabumise üle, leiab ka tema heliteoses, muusika interpreteerib “reinimaalaste rõõmsameelsust”.
Publik austas emotsionaalset ja perfektselt esitatud muusikaõhtut tugeva, kauakestva aplausiga, mille eest orkester tänas omakorda lisapalaga, milleks oli Ludwig van Beethoveni sümfoonia nr. 1 C-duur oopus 21 Adagio – allegro molto e vivace.
Mis on Paavo Järvi saladus? Klassikaäris ei piisa tänapäeval ainult professionaalsusest ja andekusest. Eestlase populaarsus seisneb ennekõike selles, et ta on avatud, tal on julgust käia oma teed, ta on tajunud aja hinge ja osanud klassikalise muusika muutuva rolliga perfektselt ümber käia. Kui vanasti joosti juubeldades ainult popkunstnike järele, siis see efekt on jõudnud ka ooperi ja sümfooniateni.
Saalis istuv publik ootab, et neile ei pakutaks mitte ainult teoseid täiuslikus pakendis, vaid selle kõrval peavad olema ka solistid, dirigendid ja orkestri liikmed valmis nendega “suhtlema”. Dialoog helilooja-ettekandja ja publiku vahel ei tohi aga olla lavastatud, sest kunstiarmastajad on pikkade antennidega ja püüavad kinni iga võltsingu.
Ka siinkohal on Paavo Järvil õnnestunud leida õige tee ehk see rada, mis on viinud otse muusikasõprade südametesse.
Baden-Badeni Festspielhausis oli Radu Luput, Paavo Järvit ja Deutsche Kammerphilharmonie Bremen kuulamas üllatavalt palju noori, mh kohaliku Richard Wagner gümnaasiumi õpilasi. Jutlesin noorte muusikaarmastajatega vaheajal ja mulle meenus nende emotsioone kuulates oma lapsepõlv, mil tegin ise esimest korda tutvust klassikalise muusikaga – tollal seisis dirigendipuldis Neeme Järvi. Tuli eriliselt soe tunne, et Paavo on selle teiste vaimustamisoskuse oma isalt pärinud.
Aino Siebert
