Arno Laane ehk Arnold Lääne 1950-ndatel Ameerikas
Iseõppinud suguvõsauurijal kulus Michael Disoni Eesti pere leidmiseks kõigest neli tundi.
Nädala eest kirjutas Eesti Päevaleht USA sõjaväelasest Michael Disonist, kes käis Eestis õppusel Saber Strike ja otsis ühtlasi teavet oma eestlasest vanaisa kohta. Loole kogunes üle saja kommentaari ja tuli ka palju kirju, millest nii mõnigi sisaldas abistavat infot. Suurimat tänu avaldame Rakvere lasteaiaõpetajale Airi Niukkanenile, kes suutis tõenäoliselt õige vanaisa arhiiviallikatest üles leida.
Niukkanen vastas üleskutsele veel samal päeval, kui oli kõigest nelja tunniga teinud kindlaks perekonna eestistamise-eelse nime ja lapanud sadu lehekülgi elanike nimekirju.
Selgus, et Disoni vanaisa kandis nime Arno Lääne, kuid oli sündinud Arnold Grauna 1917. aastal Virumaal Väike-Maarja kihelkonnas Põdrangul. USA-sse jõudes deklareeris Arno aga hilisema sünniaasta 1919. Miks nii, võib ainult oletada.
1920-ndatel oli pere märgitud elama Metskaevu küla Salu tallu. Arno oli pere noorim laps – vanematel Joosepil ja Lovisel (nimekuju on allikates erinev) oli veel kaks poega ja tütart. Perenimi Grau muudeti eestipäraseks 1936. aastal.
Vend polnudki surnud
Ehkki Disonile teadaolevalt sai Arno peagi pärast Teise maailmasõja lõppu teate, et tema vennad ja vanemad on surnud, selgub, et see ei pruukinud olla päris tõde.
Üks vend elaski ainult kuueaastaseks, aga teine – Alfred Lääne – elas veel 1950-ndatel isatalus ja kolis seejärel Saueväljale oma õe Emilie juurde. Emilie kaasa Gustav Vendt võis olla küüditamisohver, sest Siberis 1949. aastal hukkunud eestlaste nimekirjas on ka selline nimi. Emilie maeti 1987. aastal Väike-Maarja, Alfred 1996. aastal Tapa kalmistule.
Väike-Maarjasse jäi elama ka Arno emapoolne tädi Anna Wirmann, kes abiellus Jaan Teinmanniga. Ka nende kolmelapseline pere vahetas nime, uus nimekuju oli Härma.
Arno Lääne – USA-s ta ilmselt loobus täpitähtedest – sattus pärast vastumeelset Saksa sõjaväe teenistust ameeriklaste kätte. Ta abiellus Nürnbergis sakslannaga ning alustas 1950-ndatel naise ja kahe väikese lapsega uut elu Ameerika idarannikul Marylandis.
Niukkanen on sugupuude uurimisega tegelenud kolm aastat. Hobi sai alguse, kui tema tütar hakkas pereloo vastu huvi tundma. „Mina sealt pisiku saingi,” sõnab Niukkanen. Arhiivimaterjalides orienteerumise ja otsimisvõtted tegi ta endale veebi abiga ise selgeks. Kahjuks pole tal olnud õnne Poolast pärit vanaisa andmete leidmisega. „Mõtlesin, et kui aitan kedagi teist hädast välja, siis äkki aidatakse mind ka,” tunnistab Niukkanen.
Muuseas, perepuu uurimine võib teinekord ka puändini viia. Näiteks teadis Niukkanen, et tema vanaonu põgenes sõja ajal. Vähemasti rääkis perekond nii. Arhiiviallikaid uurides sai aga selgeks, et tegelikult elas vanaonu kõik aastad sugulaste teadmata elus ja tervena Tapal ning kasvatas üles kolm last. „Ei teagi, miks suhted katkesid,” märgib Niukkanen.
Eesti Päevaleht edastas leitud info Michael Disonile, kes saatis e-kirja teel ka tänusõnad.