Pent Nurmekund – keeletark ja õpetaja.
Koostanud Ott Kurs. Eesti Keele Sihtasutus 2014. 558 lk.
Pärast selle mahuka ja sisutiheda teose lugemist sattus nende ridade kirjutaja kummalisse olukorda. Tundsin, et pean sellest kirjutama, kuid ei söandanud alustada.
Ei julgenud kirjutada, ei julgenud kirjutamata jätta. Tundsin, et olen sisenemas võõrasse, senitundmatusse pühakotta, mille puhul ei tea, kas lävel paljastada pea või jalad. Või mõlemad.
Häbi tunnistada, kuid Pent Nurmekunna nimi oli mulle tundmatu.
Nüüd, kus tean, et tegemist on mehega, kes oli suuteline tõlkima 80 keelest (ta mäluvaramus oli neid sadakond), ei imesta ma enam, et ma kõikide tema uuritud keelte nimetusigi polnud varem kuulnud.
Enne kui ma temast ja kõnesolevast raamatust üldse rääkima hakkan, tasub ehk meelde jätta üks iseloomustav seik.
Elatanud Pent Nurmekunnalt küsitakse, mis on olnud tema amet. Vastus: „Tunda maailma ja rahvaid. See ei ole tegelikult amet, vaid elu sisu.“
Pent Nurmekund sündis siia ilma Arthur Roosmanni nime all 16. detsembril 1906 Kilingi vallas Pärnumaal ja lahkus 28. detsembril 1996 Tartus. Nende kahe kuupäeva vahele mahub tohutu hulk pingelist ja ennastsalgavat tööd, nii akadeemilist kui ka päris lihtsat talutööd.
Keeletarga ja õpetajana (ka murdeluuletajana) on ta jätnud Eesti kultuurilukku mõjuva jälje, mida ta eluajal piisavalt märgata ei osatud.
Alles lugupeetud õpetlase 105. sünnipäeva eelõhtul hakkas inimgeograafia emeriitprofessor Ott Kurs astuma esimesi samme tema mälestuse jäädvustamiseks, koguma materjali ja seda temale omase põhjalikkusega kaante vahele paigutama.
Raamat on kolmeosaline. Esimene osa sisaldab ülevaadet Pent Nurmekunna elust ja tegevusest, teise on koondatud ta enda mälestused ning kirjad lähedastele ja tuttavatele, kolmandas meenutavad keelemeest ta õpilased, kolleegid ja teised temaga suhelnud inimesed, keda on tervelt nelikümmend.
Pent Nurmekunda iseloomustab esmajoones erakordne pühendumus oma kutsumusele. Tal oli oma meetod nii keelte õppimiseks kui ka õpetamiseks. Kehvad majanduslikud olud, mis saatsid teda kogu ta pika eluea, ei heidutanud teda põrmugi. Kodutalu põlde kündes (mida ta isa arvates sai teha ka ilma ladina keeleta) hoidis tal üks käsi adrakurge, teine mingit õpikut või sõnastikku.
Ta ei leppinud ühegi keele puhul vaid „ametliku“ versiooniga, ta pidi tingimata tundma ka näiteks ruhnurootslaste keelt, valdama põhjalikult kõiki taani ja prantsuse murdeid ja suutma neid puhtalt hääldada.
Pärast Tartu Ülikooli ja sõjakooli lõpetamist läks Nurmekund nö kaks kätt taskus Euroopasse keeli õppima. Teenis endale Taanis ja Prantsusmaal lihttöölisena elatist, samal ajal vilkalt suheldes inimestega ja tutvudes elava rahvakeelega. Käis ka ülikoolides loenguid kuulamas, kust ta nii mõnelgi korral õpilaspileti puudumisel välja visati (ja õppejõudude poolt tagasi kutsuti). Teise maailmasõja eelõhtul naases Eesti kaubalaeval kodumaale. Vahepeal oli tal (taas laevatekil) valminud magistritöö.
1944. aastal värvati Nurmekund Saksa sõjaväkke, ta võitles rühmaülemana Krivasoos ja langes Porkuse lahingus Eesti korpuse sõdurite kätte vangi. See oli üks väheseid „vennatapulahinguid“, kus eesti sõdurid võitlesid mõlemal poolel. Ka vangipõlve oskas ta kasutada keeleõppimiseks, olles määratud tõlgiks ungarlastele ja grusiinidele. Suhteliselt lühikesest vangipõlvest „vabastas“ ta end ise ning tal õnnestus tutvuste läbi end sokutada akadeemilisele tööle, kuigi ta „fašistliku ohvitseri” staatus talle mõningaid takistusi tegi. Doktorikraad jäigi tal saavutamata.
Sellest erakordsest inimesest ja tema mälestusele pühendatud raamatust oleks kirjutada märksa rohkem kui leheruum lubab. Lubatagu mul piirduda vaid kõige olulistemate portreed elustavate pintslitõmmetega.
Nurmekunnale kui õppejõule oli suureks moraalseks löögiks tema asutatud orientalistikakabineti kõrvaldamine ja ümber nimetamine ida keelte õppekabinetiks. Ta hakkas akadeemilisest tööst tagasi tõmbuma. Oma solvumist väljendas ta vaikselt, kuid mõjuvalt. Kui Eestisse saabus Hiina delegatsioon ja vajati tõlki, oldi sunnitud tema abi otsima. Nurmekund ei astunud ametlike vastuvõtjate ridadesse, vaid jäi rahva hulka ja tõlkis sealt. Hiinlased olid ülimalt imponeeritud, arvates, et eesti lihtrahva hulgas leidub nii häid hiina keele valdajaid.
Mõnevõrra üllatav oli Nurmekunna halvustav suhtumine sportlastesse. Tema soovitus neile oli: “Mingu maale. Korjaku kive, tõugaku neid. Visaku sõnnik laudast välja. Vaat kus jõud tuleb. Maale appi. Seal on tööd küllalt.” Võib arvata, et sellist hoiakut põhjustas liigne tähelepanu sportlaste saavutustele samal ajal, kui vaimsed väärtused jäid märkamatuks.
Kui Nurmekunna Saksamaale põgenenud õde suhteliselt noorelt suri, jättis ta vennale üsna suure päranduse. Õpetlane, kes kogu elu oli elanud majanduslikus kitsikuses, ei kulutanud sellest isiklikes huvides sentigi, vaid asutas germanistika sihtkapitali.
Kummardus Õpetajale on lõpuks tehtud. Lubatagu siinkirjutajal kummardada kummardajate ette ning avaldada neile tänu ja tunnustust. Olge tänatud, koostaja Ott Kurs, toimetaja Tõnu Tender ja abitoimetaja Anti Lääts.
Eerik Purje
