“Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge,” kõlavad provotseerivad ja mõtlemapanevad laulusõnad. Aga meil on meri, mille kaldale veeretatud rändrahne ning kust kohati tõuseb võimsaid pankrannikud, mis on kui avatud maailmaloomise raamatud. Foto on võetud kolme nädala eest Pakri panga all. Taamal vaevu paistab Pakri tuletorni kuppel ja vaateväljast vasakule jääb Väike-Pakri saar, mille taga tema kaksik Suur-Pakri saar. Nendel on oma arenduse sihtasutus ja kodulehekülg pakrisaared.ee
Kogemused, s.t. kodunt välja kobimised, aitavad kosuda ja kasvada. Meie tänavune esimene sissetallatud radadelt kõrvalekaldumine viis Pakri poolsaare tippu, Paldiski linnast törtsuke põhja poole Pakri neeme ringile. Ja kui palju ajalooküsimusi seal tekkis ja huvi ärkas-tärkas loodusega võidu. Selle matka kirjelduse 1. osa oli 16. aprilli lehenumbris.
Tänaseks (24.04) on selline lugu, et matkajärgselt kaks nädalat suht muutmatult püsinud loodusepilt sai lihavõtte nädalavahetusel esmakordselt oma 16 ja enam Celciuse soojakraadi kätte, mille järel vallandus oodatud roheplahvatus ehk hiirekõrvade massiline pealetung. Õnneks toimuvad ilma- ja loodusmuudatused Eestis üldjuhul tasa ja targu, kinkides aega nautida metamorfooside igat etappi.
Tahtsin tol päeval (30. märtsil ehk urvakuul) saada selget pilti, isegi koostada pingerida esimestest tärkavatest taimedest. Alles tagantjärgi õppisin, et tegemist on lausa teadusharuga nimega fenoloogia (ingl. phenology) – “bioloogia haru, mis uurib looduse aastaajalisi nähtusi, nende arenemist ja ilmnemise ajalist reeglipärasust. Põhineb loodusvaatlustel.” Ehk mine metsa ja vaata ise. Kvantitatiivse fenoloogia üks alusepanijaid oli Eestis sündinud baltisakslasest Tartu Ülikooli teadlane Arthur Joachim von Oettingen. Vaat sulle.
Määrata mõistsin: sinilille (hepatica), üheksavägise (mullein) esimesed karvased lehed, paiselehe (coltsfoot) kollased õied ja kõrge kaldapealse kiviklibul kooberdavat kukeharja – lauspunane, aga kuna tal ilmuvad ühel ilusal päeval valged õied, on ta nimi valge kukehari (sedum). Aga oli ka 3 minu jaoks võõrast taime ja nende esimesi võrseid ei ole lihtne taimemääraja abil paika panna. Saatsin päringuga e-posti Eesti Taimede Kukeaabitsa autorile. Elagu väike Eesti, kus kõik on mingitpidi tuttavad ja vastused kiired tulema! Erepunaste lehtede ja vartega taim oli haisev kurereha, (Geraniumi pereliige, Herb Robert ehk Storksbill) mis vilus on tegelikult täiesti rohelist karva, väike krabisarnane taim, mis oli liivaluitele kõigist teistest varem ilmunud oli liivrohi (Sand rockcress) ja piklikud lillakad lehed, mis helerohelisel samblataustal nii imelise kontrasti moodustasid, oli kassisaba alge (Veronica spicata, Spiked speedwell). Esimesi tärkajaid saab nüüd tulevastel matkadel tutvustada.
Markuse- ehk USSIKUNINGAPÄEVAKS, mis on tänavu 25. aprillil. Eestis elab vaid kaks madu: nastik ja rästik, viimane neist on mürgine ja tavaliselt pruun, tumepruuni siksak mustriga seljal. Antud paepealsel peesitavat (päevitavat) madu jäin pikalt vaatama, sest see oli niivõrd must, et esialgu oli sakke raske näha. Tegemist on haruldasema musta rästikuga, kes ilmselt oli alles ärganud.
Vanarahva tarkuse järgi tulevad paastumaarjapäeval märtsis karu koopast ja uss mättast välja. Soojendavad ennast kevadpäikese käes ja asuvad siis oma toimetusi talitama. Just sellist uimast roomajat õnnestus tuletorni ja merekalda vahelisel kõrgel paepealsel kohata. Kusjuures süsimusta erieksemplari. Küllap oleks vanarahvas halvaks endeks pidanud, kui see on esimene kevadloom, kelle otsa komistad. Mina ja hundud aga pidasime seda suureks õnneks.
Ajalugu on selles paigas üüratult palju, nii intrigeerivat, traagilist ja mitmekihilist, mida uurida. Kunagi asusid poolsaarel rannarootslaste külad, 17. sajandil rajasid rootslased Paldiski linna tulevasse asukohta Rogerwieki sadama ja 1718. a. hakkas Peeter I sinna rajama oma unelmate, sügava ja suhteliselt jäävaba sadamakohta ja merekindlust. Kohanime algupärast: 1762. aastast hakkas asula vene keeles kandma nime Baltiiski Port, tõlkes “Balti sadam”. 1933. aastani oli kirjapiltki Baltiski, siis Paldiski ning 1939. aasta septembris valis linnavolikogu linna uueks nimeks Lahe. (!) Samal aastal rajas Nõukogude sõjavägi sinna laevastiku mereväebaasi ja ning enamus tsiviilelanikkonnast ja linnavalitsus evakueeriti.
1962. aastal loodi Paldiskisse Nõukogude tuumaallveelaevade õppekeskus ning linn koos Pakri saartega suleti ja salastati. 30. augustil 1994 lahkus Paldiski sadamast viimane vene laev ja 1995. a. septembris demonteeriti seal asunud tuumareaktor ja linn avati.
Kahjuks jäid nägemata kaks muinsuskaitse all olevat kirikut, hiljuti renoveeritud kunstnik Amandus Adamsoni muuseum, rongijaam ja kalmistu. Tuleb jälle minna, erineval aastaajal ja just rongiga Tallinnast. Tagantjärgi sai aga targemaks, et panga läbilõikes keskel paiknevad eksootilised sinist ja rohelist värvi kihid on glaukoniit (Põhja-Eesti klinti tutvustav võrguleht = www.klint.envir.ee) ning kellele kuulus rannast leitud suur ORANŽ sulg. Vastus tuli Eesti Ornitoloogia Ühingu Facebooki lehe kaudu: “Luik läbis edukalt taimedega värvimise kursuse. Materjaliks ilmselt põisadru.” Adru on seaweed, antud juhul täpsemini bladderwrack, millega värvitakse ka lõnga.
Riina Kindlam,
Tallinn