Suusatamise kahekordne olümpiavõitja (2002 Salt Lake Citys ja 2006 Torinos) ning maailmameister Andrus Veerpalu on küll väga tagasihoidlik inimene, aga ei väsi ometi avalikkust üllatamast.
Esimest korda 1992. aastal Albertville’is olümpial võistelnud ja alates 1998. aastast maailmaklassis mees oli oma suurepärase klassikastiili ja saavutustega kuulus, kuni 2011. aasta kevadel dopingusüüdistuste võrku kukkus. Veerpalu arstidest ja tippadvokaatidest koosnenud kaitsemeeskond suutis luua pretsedendi, et sisult süüdi mõistetud mees dopinguküttide protseduurireeglite rikkumiste pärast õigeks mõisteti.
Veerpalu elas kolm psüühikale rasket aastat üle, abistas ja õpetas oma samuti tippsuusatajateks pürgivaid lapsi Anetet ja Andreast ning töötas Sotši olümpia eel ja ajal Kasahstani esisuusataja Aleksei Poltoranini suusatestija ja tehnikanõuandjana. Ehk otse öeldes – astus süüdistustest vabanenuna jälle ametlikult suusarongile.
Kaks nädalat tagasi lõhkas aga Andrus Veerpalu pommi, mida pean Eesti spordi viimase aja üheks uudislikemaks. Nimelt läks 43-aastane suusakuningas oma läbi aegade lemmikdistantsil 15 km klassikas (just sel alal võitis ta mõlemad olümpiad ja ühe MM-kulla) Pärnumaal Jõulumäel, kus ta veerand sajandit tagasi oma karjääriks treenis, starti Eesti meistrivõistlustel ja võitis poole nooremaid konkurente, kes läbinud pika ja põhjaliku olümpiaettevalmistuse, päris pika puuga. See ei ole võimalik, ütlesid ka kogenud treenerid, aga näe, oli. Ja noortel härgadel ei jäänud üle muud kui haput nägu varjates tõdeda, et nii kõvale mehele pole häbi kaotada.
Mida sellest järeldada? Esiteks, et kalliskivi peale sammal ei kasva. Eriti veel, kui vana äss harjutamisest endiselt naudingut tunneb. Veerpalu olevatki Poltoranini suuski testides mõnel päeval koguni 150 kilomeetrit läbinud. Ja teiseks teeb 43-aastase mehe käest kotti saamine nulliks noorte meeste jutud, et oleme kõvasti harjutanud, väga heas vormis, aga seni pole lihtsalt välja tulnud. Eesti spordiüldsuse sõnum neile on – vähem juttu, rohkem tööd. Alles siis võib ehk tulla ka armastus.
Mis Veerpalu edasi teeb? Julgen arvata, et vanameistri hammas on kergelt verel ja kui suusatestija ning oma laste abistaja rollist aega ning tervist üle jääb, võib ta järgmisel aastal üritada näiteks kuulsat Vasaloppeti 90 kilomeetri suusamaratoni võita. Välistatud pole ka võimalus, et klassikatehnika suur spets Eesti koondise üheks treeneriks hakkab.
Veerpalu Veerpaluks, üleilmses mastaabis on loomulikult olulisem see, mis praegu Ukrainas toimub. Ja küsimus pole üksnes selles, kuidas ikkagi saab üks riik minna teise sõjaväebaasi või heisata teise riigi ainsal allveelaeval oma lipu ja öelda, et nüüd on laev meie.
See uskumatu, mis (esialgu) Krimmis ja Ida-Ukrainas toimub, puudutab ka sporti. Ja Eestitki. Näiteks on õhus 2015. aasta meeste korvpalli Euroopa meistrivõistluste, kuhu kindlustas endale kodupubliku juubelduste saatel koha ka Eesti, Ukrainast äraviimine. Ukrainlased küll väidavad, et teevad EM-i ära, aga poliitilisi arenguid ei oska nad ju ennustada ja nii on üheks varuvariandiks korvpalli tippturniiri korraldamine hoopis Eestis-Lätis-Leedus-Soomes.
Praegu on natuke ootamise aeg, mis edasi saab (hiilgavaim oli Briti peaminister Cameron, kes ütles, et kui Venemaa veel midagi paha peaks tegema, siis tuleb teda karistada), seda ka võimalike spordisanktsioonide poolest. Juba on kostnud, et Sotši olümpiatule kustumise järel jõhkraks läinud Venemaalt tuleb ära võtta järgmiste jalgpalli maailmameistrivõistluste korraldamine.
Veel pole keegi aga julgenud välja tulla olümpiaharta lugemisega ja deklareerida, et sõdiv riik ehk agressor tuleb Rahvusvahelisest Olümpiakomiteest välja heita. Kunagi näiteks Lõuna-Aafrika Vabariik igatahes heideti apartheidi eest, ja neil oli päris valus.
Enn Hallik,
Pärnu Postimees
