Sotši kiirlaskumisraja üks lõik kannab nime Estonian Tube. Foto: Postimees / Ekraanitõmmis videost
Olümpiamängude ühe peamise tõmbenumbri ehk kiirlaskumise võistluse juures kannab OM-raja üks lõik Eesti Toru (Estonian Tube) nime.
«Järgmisena viib rada orgu, kus tuleb liikuda otse alla mööda kitsast toru. Selleks on vaja kõvasti julgust, et sealt täie kiirusega alla sõita ning jõudu ja veelkord julgust, et hoida oma suuski otse. Siin kogutud kiirust saab kasutada juba järgmistel lõikudel. Alguses oli seal viis kurvi, kuid neid vähendati kolmele,» kirjeldatakse Powder Mafazine’is «Eesti toru».
Sotši kiirlaskumisraja lõi kudele antud nimed järjekorras: Toboggan, Accola Val ley, Babya Yama, Estonian Tube, Small Pan, Russian Trampoline, Big Pan, Bear’s Brow, Lake Jump, Deer Jump.
Sotshi olümpiamängude mitmed alad toimuvad aja looliste eesti külade piirkonnas, mille rajasid Eestis 19. sajandi lõpus välja rännanud talupojad. Hinnanguliselt elab praegu Sotši piirkonnas 700–800 eestlast, Eesti Aiakeses (Estosadok’is) ja sellest nelja kilomeetri kaugusel asuvas Punasel Lage dal paarisaja ringis.
Teisipäeva hommikul teatati Sotši taliolümpiamängudel, et ilm on liiga soe ja kiirlaskumise treening ülal mägedes Krasnaja Poljana ehk eestlaste jaoks Punase Lageda Roza Khutori mäesuusakeskuses jäetakse ära, ja üldse vastavad tingimused vähemalt all Adleris juba suvemängude nõuetele. Ei saa vastu vaielda, sai ju isegi 17 kraadises kevadilmas lühikeses dressis kaldapromenaadil väike jooksutiir tehtud. Veebruaris taliolümpial…
Sotši mängud algasid mitmeilmelisel taustal. Maailm nägi küll pilte tõesti suurejoonelistest olümpiaehitistest, millest mõnel ka omapärased mitmekeelsed nimed nagu Shayba Arena ja Bolshoy Ice Dome ning võis kindel olla venelaste rahvuslikus külalislahkuses ja soovis anda endast parim, aga meenutagem ka geipropaganda skandaale, Pussy Riotit ja eelkõige muidugi enesetapjate tegusid Volgogradis ja terroristide ähvardusi Sotši olümpialgi Putinile veriseid kingitusi teha. Mis tähendaks süütute kõrvalseisjate kannatusi.
Igatahes on tulemuseks see, et paljudel spordialadel on olümpiatribüünidel märgatavalt palju tühje kohti. See puudutab näiteks alpialasid, suusahüppeid ja laskesuusatamist, mis Kesk-Euroopas tõmbavad kokku teinekord koguni 40 000 pealtvaatajat. Võibolla on välismaalaste suhtelisel vähesusel Sotšis teisigi põhjusi, aga üks neist on kindlasti pelg Venemaa ja praeguse situatsiooni ees.
On küsitud minultki – miks sa sinna lähed, kas ei karda? Sisimas ehk pelgangi veidi, aga esiteks ei pea ju juhtuma valel ajal valesse kohta, teiseks on ajakirjaniku amet olla seal, kus miskit sünnib, ja kolmandaks usun, et venelased annavad turvateemal endast parima. Seda, et siin midagi halba juhtub, on neile kõige vähem vaja.
Veel päris hästi meeles Salt Lake City turvajad tosin aastat tagasi, ütlen, et vähemalt pealtnäha oli siis, vähem kui pool aastat hiljem suurest New Yorgi tragöödiast, olümpia turvapilt palju rangem. Muidugi on venelastel palju turvateemat niiöelda kulisside taga (esmakordselt olla saadud üle uhkusest ja kutsutud appi ameeriklased!), aga püssimehi tänaval näha pole, ja ahistamiseks turvakontrollides pole läinud.
Esimest korda on olümpial kasutusel pealtvaatajapassid, mis tähendab seda, et igal pileti ostnul on kaelas kaart pildi ja nimega ja seega on kõik pealtvaatajad taustakontrollist läbi käinud. Ajakirjanikest, igasugustest olümpiaametnikest, turvajatest endist (peamiselt sõjaväelased) ja vabatahtlike armeest muidugi rääkimata.
Võistlused toimuvad all Adleris ja ülal mägedes Krasnaja Poljana rajoonis. Ning mägede perimeeter on kindla kontrolli all. Publik sõidab Krasnaja Poljanasse vaid rongiga ja rongi saab ainult pealtvaatajapassiga ning läbi range turvakontrolli. Maanteedel saab sinna üles vaid kontrollitud olümpiatransport. Kõiksugused olümpiapere liikmed kontrollitakse enne bussi istumist isikuskänneritega ja kui buss täis, pitseeritakse spetsiaalse kileribaga kõik avaused suurest uksest kautuseluugi ning kütusepaagi korgini. Sihtkohta jõudes kontrollitakse, kas pitserid on terved, ja alles siis tehakse uks lahti.
Jutt sellest, kuidas olümpiaobjektide kohal pidevalt kaameratega varustatud mehitamata väikelennukid droonid lendavad, ei vasta tõele, aga mägedes torkasid küll silma iga paarisaja meetri järel teede äärde pandud kileribadest valged telgid, kust valvsad poisid binoklitega orgusid valvasid. Ikka selleks, et pahasid avastada.
Olümpia avapidu Fisht staadionil oli sellest osavõtnu arvates ühest küljest ootamatult erapooletu ja maitsekas, teisest küljest aga kahjuks ka selle erilise leiu või vauefektita, mida veel aastate pärast mäletataks. Kartsime avatseremoonialt jämedahäälset vene paatost, Suur-Vene ülistamist ja venelastele ju nii hingelähedase sõjavõidu ülistamist, aga vähemalt staadionil seda ei märganud. Hiljem Ameerika Hääle tuttavatega vesteldes kuulsime, et Kremlimeelsed telekanalid olid ikka suurvene šovinismi laskunud.
Avapeo üht pisikest apsakat ehk olümpiarõngastest ühe (muide, ülal parempoolseima, punase, ehk mis te arvate, mis maailmajagu sümboliseeriva? Õige – Ameerika!) valguse mitteavanemist ühes peoelemendis on kasutanud nutikalt ära üks Ameerika noormees, kes pani kustunud rõnga (Ameerika!) asemele lumehelbekese, trükkis selle logoga T-särgid ja müüb neid hästi.
Olümpia avapeo üks küsimusi oli paljudel, et kes on see nääpsuke neiu hiljuti oma abielu lõpetanud Vene presidendi Vladimir Putini kõrval. Selgus, et Putin tegi ilusa liigutuse ja kutsus endise bobisõitja, paari aasta taguse treeninguõnnetuse (sõitis meeste bobiga kokku) järel sisuliselt tükkidest kokku pandud ja nüüd end ratastoolistki välja võimelnud Irina Skvortsova avapeo aukülaliseks.
Niipalju tausta ja esimesi muljeid. Tahaks rõõmustada ka Eesti sportlaste esimeste saavutuste üle, aga paraku tuleb hakata rääkima täna päeval anakronismi valda vajunud juttu, nagu oleks olümpial osavõtt tulemusest tähtsam.
Seni on eesti verega sportlastest Sotšis kõrgeima tulemuse saanud Toronto eestlane Len Väljas, kes oli murdmaasuusatamise sprindis 36. Eesti koondise dressi kandvaist on teisipäeva lõunaks parim suusahüppaja Kaarel Nurmsalu normaalmäe 37. kohaga.
Suusatajad ja laskesuusatajad on seni maandunud sügavale võistlejaterivi põhja allapoole 45. kohta.
Erinevalt paljudest eelmistest olümpiatest ei ole meil seekord vähegi reaalset medalimõtet, aga paremini võiks ju ikka minna ja loodame, et lähebki.
Sest see olümpia on alles noor, nagu armastas öelda Eesti spordipressi kadunud suurkuju Toomas Uba.
Kuigi eestlastel Sotchi olümpimängudel erilist medalilootust ei ole, jõudis eesti sportlane tähelepanu keskmesse hoopis imelikul põhjusel – nimelt tekitasid laskesuusataja Grete Gaimi erilised tontlikud silmad (ehk täpsemalt – tontlikud läätsed) maailma meedias paraja sensatsiooni.
Gaim on ennegi ekstravagantsustega silma paistnud, näiteks on tal tibiroosa püss.
Enn Hallik,
Pärnu Postimees Sotšist
