Loojuva sügispäikese viimaste kiirtega, 2. novembril, kogunesid Lakewoodi Eesti Ühingu toetajad ühingu majja tuluõhtule. Toomas Tehve kassas ning Viiu Vanderer ja Peep Saluri tervitasid tuluõhtule saabuvaid külalisi.
Rikkalik suupistete laud oli kaetud kohviku ja baari ruumi. Toitlustamise eest hoolitses Ülle Saluri abilistega. Ühingu juhatus ja liikmeskond annetasid toidud. Viiu Vanderer ja Imbi Sepp valmistasid saali dekoratsioonid. Loterii korraldas Karin Must koos abilistega. Loterii võidud kinkisid ühingu liikmed ning Razin Imports ehk “Niina pood”, kust Lakewoodi eestlaskond ostab euroopa maiuspalasid.
Tuluõhtu peakorraldaja, Lakewoodi Eesti Ühingu endine esimees arhitekt Tõnu Vanderer (fotol) tervitas tuluõhtule kogunenud toetajaskonda. Seintele oli paigutatud Estonia teatri ja kontserthoone kuulsate solistide pilte. Idee Estonia Teatri teemalise ettekande pidamiseks sündis, kui Tõnu abikaasa Tiiu käis hiljuti Eestis ja võttis osa teatri 100. juubeli puhul toimunud loengute seeriast. Materjale ettekandeks ja solistide kohta oli Tõnu kogunud varem tehtud reisidel Eestisse.
Ettekandes andis esineja ülevaate Estonia teatri idee tekkimisest, hoone kavandusest ja teatri avamisest. Kuna helisüsteem ehk valjuhääldajad polnud sisse lülitatud ja kohal ei olnud vastava oskusega isikuid, jäid mitmed faktid Tõnu Vandereri huvitavast ettekandest kuulmata. Toome lugejatele ettekandest järgmist:
Möödunud sajandi algusaastaid võib õigusega nimetada eestlaste teiseks ärkamisajaks. Pärast 1905. a. revolutsiooni järgnes kiire tõus majanduselus, poliitikas ja ka kultuuri alal. Kultuuripärandi säilitamiseks asutati Tartus 1909. a. Eesti Rahva Muuseum, millele järgnesid eestikeelsete kõrgkoolide ja teatrite asutamine.
Grupp Tallinna käsitöölisi asutas 1865. a. “Laulo ja mängo seltsi”, mis püsis seltskondliku kohtumispaigana 20. sajandi alguseni. Kutselised teatrid loodi 1906. a. Tartus ja Tallinnas. Mõtted ühise teatri ja kontserdihoone loomisest kerkisid Tallinnas juba 1903. aastal. Kava läbiviimiseks asutati “Estonia Osa Ühisus” ja hakati energiliselt raha koguma näitemaja heaks. Tallinna linnapea, arhitekt Lenderi, advokaat Karlsoni ja teiste algatusel korraldati piduõhtuid ja muid korjandusi. Eestlastest majaomanikud, ärimehed ja haritlased panid rahad kokku ja kapital kasvas.
Otsustati teatrihoone projekti võistlus välja kuulutada. Teist kohta jagasid Peterburi arhitektid Bubõr ja Vassiljev ning soomlased Lindgren ja Lönn. Järelvõistlusel said soomlased Estonia projekti, nende plaan kinnitati 1909 ja ehitamine algas järgmisel aastal. Lõplik variant ja eri saalide kavand vajas suuri summasid ning raha korjandused jätkusid.
Nurgakivi panek koos tseremooniaga määrati 13. juuniks 1910 ühenduses VII üldlaulupeoga. Kuid Vene tsaarivõimu esindaja, Eestimaa kuberner, kartes rahvuslikku ülestõusu, keelas nurgakivi paneku ja lasi kõik sümbolid maha võtta. Hiljem toimus nurgakivi panek vaikselt ja sarikate püstitamisel peeti hoone “sarikapidu”.
“Estonia” hoone avati 1913. a. augustis mitu päeva kestva rikkaliku kavaga. Artur Adson oma teoses “Siuru raamat” pühendas terve peatüki sellele sündmusele. Eesti tuntumad näitlejad loobusid oma karjääridest välismail ning tulid kodumaale. Avaetenduseks oli määratud “Hamlet” ja see toimus 24. augustil. Proloogi kirjutas Gustav Suits, mille ta ise laval ette kandis. Elektriseadeldiste tõrke tõttu hilines etendus kaks tundi. Sellest saadi kergesti üle, kuna istuti mugavais toolides ja rännati silmadega üle värske luksuse.
Päev hiljem toimus pidulik avaaktus kontserdisaalis. Samal päeval toimus ka Estonia kontserdisaalis sümfooniakontsert eesti helitöödest. Pidustused lõppesid banketiga, mis Adsoni sõnul olnud rahvarikas kogu kaasaegse eesti eliidi kohal olekuga.
Tõnu Vanderer märkis, et Estonia uue maja valmimist ja avamist võib õigusega pidada tolle aja kultuuriloomingu tähtsaimaks rahvuslikuks sündmuseks. Estonia hoone koos sisustusega maksis 811,416 rubla. See saavutus tõstis eestlaste iseteadvust, õpiti ühiselt töötama ja sihte saavutama, mis tähendas rahvustunde tõusu.
Nagu teame, ütles Tõnu Vanderer, põles Estonia teatri hoone 9. märtsi 1944. a. pommirünnakus. Peagi tõusis aga tuhast raskelt kannatada saanud maja, mis taastati arhitektide Alar Kotli ja Edgar Johan Kuusiku kavandi järgi 1945-1951, ning on säilinud ja teeninud eesti rahvast väsimata uhkuse ja truudusega tänase päevani.
Siis mängis lektor helilindilt mitmete kuulsuste esinemisi ja helitöid, alustades Artur Rinne poolt esitatud “Mets mühiseb”, millele järnes armastatud soprani Milvi Laidi “Bel Ami”. Siis kuulasime Arnold Viisimaa esitusel “Lapsepõlve kodu” ja Priit Ardna “Varsakabi”, mille laulis Els Vaarmann. Eedo Karisoo laulis P. Tammeveski “Noor naisemees” ja Ants Eskola Greveni “Nüüd saabub taas”. Esimese osa lõpetas Tõnu Vanderer P. Tammeveski lauluga “Rikas ja vaene” Agu Lüüdigu esituses.
Enne vaheaega ja õhtusööki rääkis Tõnu Vanderer mõne nalja ehk humoreski. Raske oli neid kuulda, kuna häälekõvendajad ei toiminud ja asjatundjaid ei olnud kohal. Et Ameerika moodi naljadele ette naerda, tegi seda allakirjutanu, asudes lektori kõrvale naerma, mitte purjus peaga, nagu mõni heatahtlik kaasmaalane arvas, vaid et anda hoogu publikule ja kutsuda neid naljadele naerma. Ja naljakas on ju daam, kes küsib fotograafi käest, kas ta saaks fotol tema mehe peast tema kübara ära võtta. Fotograaf: Jah saan, aga millised on ta juuksed? Naine: Näete ju ise, kui kübar on läinud. Või patsient, kes kaebab arstile, et ta näeb oma uned aina võõrkeeles ja küsib: Mis ma pean tegema, kuhu arst vastab: “Magage tõlgiga!” Mitmed teised naljad järgnesid, kuid kuuldavus jättis soovida.
Pärast maitsvat toitu jätkas Tõnu Vanderer oma huvitavat ettekannet. Kuulsime Eedo Karisoo esituses Paul Tammeveski “Üksainus õis”, Milvi Laidi poolt Dostali “Clivia”, Benno Hanseni poolt armastatud opereti- helilooja Franz Lehari “Eva”. Bizet tuntud ja palju esitatud “Habanera” laulis Els Vaarmann. Jaan Haabjärv esitas Massenet “Wether”, Olga Lund aaria Puccini ooperist “Tosca”, Benno Hansen laulis aaria Otto Nicolai operetist “Falstaff” ja Meta Kodanipork kauni “Me jälle koos”. Ettekande lõpetas C. Zelleri “Adami Laul”, mille esitas Benno Hansen.
Etendus teenis publikult kiidusõnad ja aplausid.
Loterii pileteid oli müüdud rohkesti ja publik ootas põnevusega, kes siis on õnnelikud võtjad. Hästi läks täppi Emmi ja Eriks Bajarsile omaks saanud võidud, eriti puuviljaseade, sest just sellele päevale langes selle toreda abielupaari pulmapäev.
Meelelahutuseks mängis akordionil Ed Hendela, kelle oli leidnud ja muretsenud Viiu Vanderer.
Tantsiti ja nauditi. Õhtu lõppsõna ütles Lakewoodi Eesti Ühingu abiesimees, esimehe kohusetäitja Erik Must. Tuluõhtu õnnestus oivaliselt ja publiku meeleolu oli rõõmus.
Airi Vaga
Estonia teatrimaja enne II Maailmasõda. Foto: wikipedia