Kohalikud tuletõrjujad tutvustasid noortele oma tulekustutusvarustust. Võimsa pumbaga veok pritsib veejuga üsna kaugele. Hundud said selle alt läbi joostes läbimärjaks, nalja sai kui palju!
Fotod: Hillevi Paul
USA Eesti Gaidide ja Skautide Malevate suvelaager „Vaprus”, mis leidis aset 10.-18. augustini, jätkus pärast avamispäeva täie hooga. Paraku tõi pühapäeva hommik kurbi uudiseid – üks Järvemetsa laagri rajajatest ja tulihingelisematest toetajatest Heino Ets oli sel hommikul lahkunud igaviku radadele. Tema mälestuseks tõmmati sel päeval lipud poolde masti. Samade lippude langetamist tehti kogu laagriga ühiselt, Metsakirikus. Skm Gunnar Tamm rääkis noortele Heinost ja tema tööst ning laagrilised seisid vaikses valvelseisakus, kui lipud langetati.
Aga noortel kuulus päev siiski rõõmsale laagritegevusele. Erakordselt ilusa ilmaga koguneti pärast lõunat kogu laagri ühismängudeks peaväljakule. Ka õhtune lõke oli ühine, kus kõik all-laagrid võisid end tutvustada nutikate hüüdude ja lõbusate lõkkenaljadega. Eestist tulnud Kajakate salk lõi hoogsalt kaasa. Esimese lõkke juhid olid Siiri Põldmäe ja Külli Marotto, kitarril saatsid laule Gunnar Tamm ja Liina Sarapik.
Esmaspäeval anti laagri perenaistele veidi hingamisaega, kuna kogu skautlaager valmistas sel päeval kõik oma toidud ise. Gaidid-vanemgaidid-hellakesed küpsetasid tulel aga ainult lõunasöögi, millega oli tegemist küll ja küll! Pealegi oli vaja veel ehitada all-laagri väravaid ja võtta veidi aega maha ka käsitöö tegemiseks. Vilditud villast valmistati sõlgesid, mida tüdrukud kaunistasid tikandite ja klaasist helmestega. Õhtupimeduses ootas laagrilisi kinoõhtu. Hundude suurest lõkkeaugust sai vabaõhukino, kus näidati Disney menukat multifilmi „Vaprake” („Brave”) eesti keeles. Asja juurde kuulusid koguni sobivad näksid, nagu popcorn, mahlajoogid ja kompvekid. Laagrilised kiitsid filmi heaks ja filmiõhtu õnnestunuks.
Teisipäeva hommik tõi laagrisse korraliku vihmasaju, aga Järvemetsa siiski pääses tormidest, mis mujal New Jerseys möllasid. Igal aastal oodatud metsamäng lükati seetõttu pärastlõunasele ajale, mil päike juba kuivatas männiokkaid. Võistlesid kuus salka, kes ühes punktis pidid päästma uppunud kanuutajaid ja teises päästma „põleva” hoone suitsustest tubadest kaks inimest. Kolmandas punktis tuli vedada igasuguste kopsikutega ja auke täis pangedega võimalikult kiiresti ühest tünnist teise vett, neljandas sulatama lahti jääkuubikuks külmutatud T-särgi ja selle selga vinnama, viiendas kobama pimesi peaväljakule üles seatud labürindis ja kuuendas mõistatama ühes lootusetult lohakalt hoitud telgis, mis sellega õieti viga on. Häid metsamängu-abilisi ja huvitavaid ideesid oli sel aastal kuhjaga!
Kolmapäev oli nagu alati väljasõidupäev. Gaidid ja skaudid viidi kanuuretkele, mille oli korraldanud ngdr Linda Kangro. Ilm oli erakordselt jahe, aga ega see kedagi ei heidutanud. Laagrisse jäänud hellakestele ja hundudele oli koostatud selleks päevaks eriti tore programm. Tuli omavahel võistelda. Suures teatejooksus ümber järve tulid võitjateks – hellakesed! Loobiti üksteist veega täidetud õhupallidega ja tehti muud nalja. Vahelduseks mindi peakööki, kus igaüks sai ise endale valmistada paraja portsu jäätist. Juba esimestel päevadel lendasid laagris ringi ikka ja jälle raportid reididest. Kord katsusid hundud varastada hellakeste abijuhi, vastulöögiks vedasid hellakesed salaja minema hundude peaväravat kaunistavad vapid. Ja nii iga päev. Neis all-laagrites pidid noored ja juhid kogu aeg olema valvel. Kunagi ei tea, millal jälle rünnatakse ja milliseid vigureid tehakse! Reidide ohvriteks langesid isegi ambulants ja gaidlaagri juhtkonna all-laager, mis veeti risti-rästi täis värvilisi linte.
Kolmapäeva õhtul toimus traditsiooniline metsakirik, kus teenisid praost skm Thomas Vaga, kotkaskaut Kalju Ets ja kotkaskaut nskm Agu Ets. Pimedas jahedas metsas on see teenistus alati eriti südamlik ja ilus. Mälestati aasta jooksul lahkunud gaid- ja skautjuhte ning noortesõpru: ngdr Vaike Lugus, ngdr Anne Lall (Pähn), ngdr Mare Taagepera, skm Endel Reinpõld, skm Jüri Linask, skm Heino Ets, noortesõbrad Juhan Simonson, dr. Aksel Puström, Ferdinand Rikka. Iga auks lasti lendu õhupall – gaididele sinine, skautidele roheline, noortesõpradele valge. Pärast kirikut toimus skautlaagris skauditõotuse andmine. Skautide pere sai rikkamaks kahe noore liikme võrra – George Ashford ja Aleksander Aasmaa (Viiking NY), kes andsid vaikses öises skautlaagris oma skauditõotuse. Hiljem koguneti peakööki, kus perenaised olid valmistanud kohvi, kuuma kakaod, kringlit ja magussaiu.
Huvitav laagrielu jätkus imeilusa ilmaga neljapäeval. Kohale sõitsid kohalikud tuletõrjujad (Jackson Mills Volunteer Fire Dept. No. 1), kelle juhendamisel said skaudid saavutada USA skautide „fire safety merit badge”. Skautidele õpetati ka tulekustuti õiget kasutamist ja neil lubati tuletõrjuja kaitsevarustust selga proovida. Ka hundudele õpetati tuleohutuse põhimõtteid. Poisid vaimustusid tuletõrjeautosid ja tööriistu nähes ja said hiljem joosta võimsa pumbaga tuletõrjevoolikust välja lastud veejoa alt läbi. Ka hellakesed, kes olid hommikupoolikul origami-stiilis kingikarpe meisterdanud, tõttasid uudistama imposantset tuletõrjevarustust ja -autot.
Sel õhtul toimusid lõkked gaidlaagris ja skautlaagris eraldi. Gaidlaagri lõkke juhid olid vanemgaidid Katrina Vinkman ja Arden Ashford. Pärast lõkkeid pugesid laagrilised magamiskottidesse…aga mitte kauaks! Varsti aeti gaidid/skaudid, vanemgaidid/vanemskaudid unest üles ja teatati, et algamas on öömäng. Öömängu koostajad Ilmar Tamm, Siiri Põldmäe, Külli Marotto ja Andres Põldmäe olid metsa vahele seadnud lausa karnevali meenutavad punktid, mida salgad pidid pimeduses läbima. Võistlusõhinas kadus ka väsimus ja nalja sai palju.
Reede hommik viis paljud laagrilised ajutiselt laagriplatsilt minema. Lakewoodi Pühavaimu kirikus toimus skm Heino Etsi ärasaatmine. Ka sel päeval hoiti laagris Eesti ja USA lipud pooles mastis. Kirikus seisid gaidid ja skaudid kirstu juures lipuvalves. Järelhüüdeid oli mitu, ka skaudi- ja gaidiperelt. Pojad Kalju ja Agu rääkisid Heino elukäigust ja iseloomust. Skm Mati Kobin kirjeldas Heinolt saadud tuge ESGSSLiidu juhtimisel. Malevate juhid astusid ette koos ja skm Gunnar Tamm rääkis Järvemetsa rajamisel tehtud raskest tööst ning ngdr Leena Kangro pani kirstu kaasa väikese kotikesega Lakewoodi liiva. Lakewoodi Eesti Ühingu esimees Priit Parming rääkis Heino tööst rohkem kui 40 aasta Ühingu juhatuse liikmena ja praost skm Thomas Vaga kinntas Heino pühendumust Jumalale hea kirikuskäijana. Skautmastrite kogu juhataja skm Tiina Fischgrund pani kirstu kaasa männioksa kolme käbiga, mis sümboliseerisid minevikku, olevikku ja tulevikku. Kõik praegused ja endised skaudid ja gaidid kutsuti liituma lausa imestusväärselt suure sõprusringiga, lauldi „Lakewoodi liiv” ja gaidide-skautide unelaulu. Edasi mindi surnuaiale viimseks jumalagajätuks ja sealt edasi laagri peakööki, kus peaperenaine Virve-Kai Bulla ja tema abilised olid valmistanud maitsva peielaua, kus pakuti rosoljet, kartulisalatit, suitsulõhet, võileibu, kringlit ja palju muid hõrgutisi. Laudadele oli asetatud küünlad, lilled ja männioksad. Oli ilus ja igati sobiv ärasaatmine Järvemetsa ühele rajajale ja truule toetajale.
Mahedal õhtul tärkas taas rõõmus laagrituju. Ivan Kavoleffi juhtimisel toimus talentide õhtu. Noored esitasid rea huvitavaid ettekandeid – naljanumbreid, laule ja iluvõimlemist. Lõpuks jäid õhtu võitjateks hundud oma „Hundu Harlem shake’iga”, milles esines tantsiv viinervorst ning igasugustes veidrates kostüümides tegelased. Ettekandest sai küll selgeks, et eesti mees on juba noorest peast tantsulõvi! Auhinnaks said poisid üks päev tasuta Pipra Poodi ja kogu laagri heakskiidu. Talentide õhtule järgnes tants diskori AJ Laupa muusikaga.
Laagri viimane laupäev on alati põnev päev. Veelgi põnevamaks tegi selle päeva hundude varahommikune külaskäik hellakeste juurde. Poisid tulid sirges rivis marssides, kaasas potitäis kohvi, potitäis sooja kakaod ja karp magusate saiadega. Härrasmehed tõid preilidele hommikusööki! Hellakeste väravasse jõudes hõikasid kooris „Tere hommikust hellakesed! Me tuleme rahus!”
Pärast vastastikuse reidimisega täidetud nädalat oli see sõnum teretulnud. Hommikuseks laagritegevuseks on sel päeval alati teiste alllaagrite külastamine. Hallides laagrisärkides laagripere alustas külastamist hundulaagris, mille vägevat väravat ehtisid poiste oma meisterdatud vapid. Samas said külalised imetleda ehitustega telgisesiseid ja „lennata” puude all hundude pikal zip-line’il. Sealt mindi edasi lasteaeda „Metsatontide” juurde, mille väravaesist kaunistas samblast ja oksakestest meisterdatud laagriala miniatuur. Gaidide ja vanemgaidide all-laagrites selgus, et tüdukud seostasid vapruseteemat rüütlitega. Nii gaidide („Rüütlineiud”) kui ka vanemgaidide („Lõvi”) väravad kujutasid endast ülestõmmatavaid lossisildasid, mille alla gaidid olid kaevanud isegi veega täidetava vallikraavi. Vanemgaidid, kellest paljud olid osalenud ka eel-laagris, olid mitu telki üsna kõrgele puudesse püstitanud. Fotol: Telgi ees seisab poiste kätetööd imetlev hellake Elizabeth Berard (foto: Liisa-Mai Karuks)
Juhtkonna all-laagri „Saare eided” väravas seisis aga kõhedust tekitav saare eit, kes tundus olevat valmis pilduma kuuma körti vallutajate peletamiseks, nagu seda tegid muistsel ajal päris Saaremaa eided. Skautide/vanemskautide all-laagris seisid telgid muidugi väga-väga kõrgel puudes. Magamiskotti pugemiseks pidid poisid ronima redeleid või köisi pidi üles ja täna proovisid ka külalised oma julgust ning ronisid üles skautide kätetööd imetlema. Juhtkonna all-laagris uudistati skm Gunnari valmistatud kännu-purskkaevu. Eks iga aasta püütakse millegi uue ja huvitavaga teisi all-laagreid üle trumbata!
Pärast lõunat jagati välja igasugused auhinnad, mis nädala jooksul teenitud. Viis päeva kestnud viktoriini auhinnad jagas välja selle koostaja gdr Tiina Ets. Kõige paremateks vastajateks osutusid Leili Tõõtsov, Katrina Vinkman ja Maara Ensmann. Nooremate hulgas pälvisid väikese auhinna ka Markus Kitsing, Wade Ashford, Helisa Uroza ja Karl Siismets. Noorte juhtide hulgast vastasid kõige paremini Kristina Kasvandik, Mariliis Pähkel, Silver Laur ja Viktooria Hallikäär. Teisipäevase metsamängu võitjaks tuli suure edumaaga salk „Vaprusporgandid”. Teise ja kolmanda koha said „Vaprad kurgid” ja „Karud”. Neile jagasid auhindu metsamängu korraldajad gdr Tiina Ets ja ngdr Leena Kangro. Siinjuures suur tänu auhinnamaterjalide eest Eesti suursaatkonnale Washingtonis. Öömängu auhinnad jagas välja veider mehhiklane Pancho Loco kahe naisabilisega. Selle mängu võitis salk „Silent but deadly”. Seejärel jagasid ngdr Hillevi Ets ja ngdr Linda Kangro välja ka reedel peetud spordivõistluste auhinnad. Tänu spordivõistluste läbiviijatele skm Toomas Kilmile, gdj Ly Kilmile, gdj Lia Triantafylidisele ja skj Alex Hay’le!
Siis oli vaja jagada ka tänu-„medaleid” kõikidele laagriabilistele ja neid oli palju. Skm Gunnar Tamm toonitas, et hoolimata sellest, kas laagrist võtab osa 50 või 250 inimest, on eeltöid, koristamist ja muid ettevalmistusi vaja teha peaaegu sama palju. Igal juhul on vaja all-laagri juhte, perenaisi, tehnilist toimkonda, vetelpäästjaid, ambulantsi personali, saunameest, varustusjuhti, laagrimärgi ja -laulu loojaid, vaimulikke, ajalehereportereid, Pipra Poe müüjaid ja registraatorit ning metsamängu, öömängu, väljasõidu ja muude tegevuste korraldajaid. Ootame ka edaspidi igaühe abikäsi. Auhindade jagamise tseremoonia lõpul kogunes kogu laagripere kokku, et laulda skm Madis Linaskile (kes seekord üle pika aja laagrist puudus) sünnipäevalaulu. See edastati Madisele elektrooniliselt. Kahjuks ei olnud seekord laagriradasid tallamas ka laagri kallistavat „vanaema” Urve Põhit ja humoorikalt torisevat tehnilise toimkonna hinge Harald Põhit. Loodame Madist, Urvet ja Haraldit varsti jälle meie keskel näha!
Laagrinädala suursündmuseni – suurlõkkeni – oli jäänud vähe aega ja vaja oli tõtata ettevalmistusi tegema. Laagrisse oli kogunenud palju külalisi ja toetajaid, mis laagrilistele alati suurt rõõmu valmistab. Õhtuse programmi avas lõkkevana skj Ivan Kavoleff. Kitarridel saatsid laule Gunnar Tamm, John Jester, Liina Sarapik ja Mart Kuhn, kes mängis Heino Etsi kitarril, mida John oli nädala jooksul mängukorda pannud. Toredaid laagriteemalisi lõkkenalju saatsid naerupahvatused ja ettekannetele reageeriti vaimukate hüüdudega. Vahvad olid John Jesteri vaimukas omaloodud laul, perenaiste marunaljakas kohtuprotsess ning skautide-vanemskautide hiilimisvõtted gaidide-vanemgaidide laagrisse, mida juht katsus iga hinna eest takistada. Nagu ikka, sisaldasid mõned naljad sõbralikku nöökimist – gaidid tegid hundudest nalja, vanemgaidid kiitsid ennast asju täiuslikuks tegeva masina teemalise naljaga. Hundude ettekande teemaks oli kurikuulus Jersey Devil. Kuna selsamal päeval peeti Kanadas Kotkajärvel selle laagriala 60. sünnipäeva, võeti kasutusele tänapäeva tehnika ja edastati elektrooniliselt suurlõkke ääres „Kotkajärve Kai” laulvaid laagrilisi. See tervitus saadeti otse meie põhjanaabritele. Nii jagasime ka nendega ilusat sumedat õhtut ja meie head suurlõkke vaimu.
Suurlõke on alati toredate, metsa all veedetud päevade hüüumärgiks. Kuidas aga veetsid noored oma nädala eraldi all-laagrites?
Hellakeste all-laagris „Vappersüda” (juht: gdj Liisa-Mai Karuks, abijuhid Eva Ensmann, gdj Maarja-Liisa Paul, gdr Ingrid Kütt, osalise ajaga ka ngdr Hillevi Paul ja gdj Alex Kavoleff; vanem: ngdr Endla Sullivan) elas 18 tüdrukut ja oli tänavuse laagri suurim all-laager. All-laagri kaunistusi läbi südamete teema: väraval rippusid laste nimedega südamed ja kõrvalolevat ala kaunistasid puuokstest valmistatud süda ja maas samblast ja kividest meisterdatud süda. Tehti igasugust käsitööd ja kiljudes supeldi Olevi järves. Mõeldi välja kõiksuguseid tempe, millega hundusid kimbutada. Tantsuõhtul olid hellakesed kõige agaramad tantsijad.
Hundude all-laager „Kuldsed rüütlid” (juht: skj Jaan Emil Sarapuu, abijuhid nskm Leelo Linask, hj Laki Triantafylidis, nk Gunnar Hunt, hj Carl-Erik Skonberg, hj Christian Einberg) ei tahtnud hellakestele sugugi alla jääda. All-laagri juht oli kehtestanud lausa sõjaväelise korra ning laagri lõpuks oli selge, et hundude rivi oli kõige sirgem, marsisamm kõige kindlam ning käitumine lausa rüütellik. Iga hundu valmistas oma kilbi ja vapi, mis kaunistasid all-laagri väravat. Tegevuste hulka kuulus laskmisoskuste õppimine nii õhupüssi kui ka ammuga. Tuli õppida, kuidas relva õigesti hoida, sihtida, lasta, hingamist kontrollida ja lõpuks päästikule vajutada või nool lendu lasta. Selle eest teenisid hundud USA skautide nn skill badges. Päevasel matkal leidsid poisid metsast peaaegu täieliku metskitse luustiku, kuid õhtupimeduses hot line’i rajal tehtud matkal pidid nad toime tulema hoopiski vallatute skautidega, kes neile tonti mängisid. See ei heidutanud poisse mitte sugugi ja viimasel ööl magasid 9 hundut 12-st lageda taeva all. All-laagri maskotiks kujunes juhi pisipoeg Connor, kes hoidis suurtega sammu. Seepärast kõlaski all-laagri hüüus, et kohal on „12 ja pool rüütlit”.
Lasteaia „Metsatondid” (juht: Siim Vanaselja) elanikke nähti ikka siin ja seal tublisti ringi vudimas ja laagrielu nautimas.
Gaidide all-laagri „Rüütlineiud” (juht: ngdr Linda Kangro, abijuht gdj Kristina Kasvandik) elanikele meeldis pioneertöö ning juba esimesel päeval valmistati puust ja köitest oma voodid ning nädala jooksul vahva värav. Lemmiktegevusteks olid metsamäng, kanuuretk ja öömäng. Tantsuõhtul tulid väravasse hundud, igal käes punane roos. Iga tüdruk sai roosi ja härrasmeheliku saatja tantsule.
Vanemgaidid (juht: gdj Helvi Sarapik, abijuhid ngdr Liina Sarapik ja kt Mariliis Pähkel) olid ehtsad „Lõvid”. Nende väravat kaunistas lipp sama lõvi siluetiga, mis ehtis tüdrukute all-laagri särki. Nii tugev oli nende tahtmine Järvemetsa laagris olla, et mitu tüdrukut, kellel ette nähtud samal ajal muud spordilaagrid ja koolitused täitsid need kohustused ka ja siis tulid ikkagi oma telki ja sõprade juurde tagasi. Viis vanemgaidi olid osalenud ka nädal aega kestnud seiklusrikkas eel-laagris, mille juhiks oli gdj Marissa Karuks, abiliseks gdj Kaja-Kai Ojamaa.
Skautide-vanemskautide-juhtkonna all-laager „Julius Caesari tont” (skautide juht: skj Alex Hay, abijuht nskm Silver Laur; vanemskautide juht: nskm Toomas Wilson, abijuht skm Gunnar Tamm) oli nagu viimastel aastatel kombeks püstitatud puudesse vähemalt 2-3 meetri kõrgusele. Ikka ja jälle nähti poisse juhtide käsul kätekõverdusi tegemas, kas ehk karistuseks mingi eksimuse eest või lihtsalt mehise jõu tugevdamiseks. Skaute/vanemskaute oli mitmel pool näha kaevamas, saagimas ja risu vedamas. Nad olid armsa Järvemetsa koristustöödel suureks abiks.Üldlaagri hea koostöö üheks parimaks näiteks oli neljapäeval gaidlaagris vana lipumasti mahavõtmine ja uue püstitamine. Vanemgaidid kaevasid vana lipumasti välja, skaudid/vanemskaudid vedasid raske uue seedritüve kohale, gaidid ja vanemad hellakesed koorisid selle koorest puhtaks, puhastasid platsilt puukoorerisu, raiusid posti siledaks ning mehise tõukejõu ja kahest tugevast köiest tõmbava rühma abiga püstitati kaunis uus mast. Küll on hea, et skautlaagri juht on insener ja oskab juhatada ühe raske posti mahaajamist ja teise püstitõmbamist! Sel päeval töökohustuste tõttu laagrist puudunud gaidlaagri juht ngdr Hillevi Ets ütles, et õhtul naastes koostöös püstitatud uue lipumasti leidmine oli kogu nädala jooksul tema jaoks kõige meeldivam üllatus.
Laagri jooksul oli vaja teha ka palju muid töid. Möödunud sügisel möllanud supertorm Sandy oli ka laagrialal lõhkunud palju puid ning nende mahavõtmine ja metsa korrastamine jätkus kogu laagri aja. Gaidlaagri kõrval paiknev suurlõkkeplats vajas erilist korrastamist. Reedel lõhkes gaidlaagri kõrval veetoru, mis põhjustas kogu gaidlaagri veevarustuse katkemise. Selle parandamine lõpetati reede hilisõhtul lambivalgel 2 meetrit sügavas augus, mida tuli kaevata purunenud toru jätkukoha juurde pääsemiseks.
Skautlaagri vanem oli sel aastal skm Rein Linask, juhiks skm Gunnar Tamm ja abijuhiks skm Tiina Fischgrund. Nende head abilised olid skm Kristjan Pomm (Eestist), skj Andrus Maandi, skj Jaan Kangro, nskm Eerik Maandi ja skj Ivan Kavoleff. Gaidlaagri vanem oli gdr Tiina Ets, juhiks ngdr Hillevi Ets, komandant ngdr Liina Sarapik. Abilised oli ngdr Leena Kangro, gdj Merike Kangro, ngdr Hillevi Paul, ngdr Karin Ashford, gdr Ingrid Kütt (Kanadast).
Laagrinädala tihedat kava ei oleks võimalik läbi viia ilma korralikult täis kõhuta. Peaperenaine Virve-Kai Bulla ja tema abilised „Vahvas vanas aidas” (Anne Holda, Niels Puström, Katrin Roomann, skj Kalev Roomann-Kurrik, Alex Wilson, Mare Ashford, gdj Helvi Jester, John Jester, gdr Ingrid Holda, ngdr Lea Kiik, David Fischgrund, gdj Merike Kangro) valmistasid väsimatult kõige paremat sorti toite. Rohkesti oli suviselt värsket puuvilja ja salateid, aga ka grillitud liha ja ahvatlevaid magustoite. Tänu nendele suure töö eest!
Läbi naljaprillide vaadeldud laagrielu sündmustest kirjutas ajalehe „Vapruse Vigurid” reporter ngdr Hillevi Paul, tehniliseks abiks oli tal ngdr Aino-Liis Tõõtsov. Gaidlaagri sissekäiku kaunistas ngdr Endla Sullivani valmistatud laagrimärk ja kividest-samblast-käbidest meisterdatud lillmuster. Vapruseteemalise viktoriiniga (koostaja gdr Tiina Ets) said nii noored kui ka juhid oma teadmisi proovile panna. Tehnilist toimkonda (skm Rein Linask, Geroge Ashford, Siiri Põldmäe, Külli Marotto, Michael Sheppard, Allan Laupa, Andres Põldmäe, Lembit Jõgi, Ilmar Tamm, Matti Karuks, Tooni Männik) oli kogu aeg näha siia-sinna tõttamas, kus oli vaja midagi parandada, vedada, korrastada. Öise julgeoleku eest hoolitsesid öövalvurid John Jester ja Lembit Jõgi. Õnneks oli sel aastal hädasid ja vigastusi vähe, aga ambulantsi personal (skj Ivan Kavoleff, gdj Viktooria Hallikäär, Karin Must, nskm Ivi Tamm) pidi siiski alati valmis olema haigeid (või lihtsalt hammustavatest putukatest vaevatud) laagrilisi vastu võtma. Laste lemmik – Pipra Pood – oli alati hästi varustatud tänu poerahvale Siiri Põldmäele, Külli Marottole ja Andres Põldmäele. Järve ääres valvasid noorte ujumist tublid vetelpäästjad Ivan Kavoleff ja Viktooria Hallikäär. Laagriliste puhtuse garanteeris igaühe lemmik saunamees skm Mati Kobin.
Ka enne laagrit oli vaja palju ettevalmistustööd teha. Kauni, vaprusmedalit meenutava laagrimärgi kujundajateks olid gdj Liivi Raidma ja gdj Heli Raidma. Raudhalli laagrisärgi idee autor oli skm Gunnar Tamm, kes leidis olevat sobiv panna särgiseljale naljameelse soovituse „Mine metsa!” (jajah, ikkagi laagrisse!). Ülitähtis on kohusetruu majandusjuht ja registraator, kes rahade ja laagriliste dokumentide eest head hoolt kannab. Seda kohta täitis juba mitmendat aastat ngdr Karin Ashford. Laagri laulu lõi nskm Tarmo Tammaru. Telkide-postide-vaiade-prüginõude ja muu varustuse korra ja väljajagamise eest hoolitsesid nskm Agu Ets, nskm AJ Laupa ja nskm Taivo Ets. Mõned kuud enne laagrit prooviti teha hellakeste-gaidide vormi õmblemise talgud, mille korraldajad olid Külli Marotto, Anne Holda ja Ingrid Holda; tüdrukutel on nii väga-väga vorme vaja, kasvõi vanu ja teistelt laenatuid! Ei tohi unustada, et ka kõik teised abilised, alates perenaistest ja lõpetades laagrijuhtidega, nägid juba mitme kuu jooksul enne laagrit vaeva, et kokku panna huvitav ja igati nõuetele vastav programmi.
Aga ka see tore laager pidi lõppema pühapäeval, 18. augustil. Noori ootab ees koolitee ja vanemaid töökohustused. Lõpuparaad toimus varasel pärastlõunal, kui vormis laagrilised paraadkomandandi nskm AJ Laupa käsul marssisid viimast korda „Vapruse” laagrilistena peaväljakule. Palvuse pidas nskm Agu Ets. Käes oli aeg nädala jooksul teenitud auhindade jagamiseks. Gaidide poolel sai kõige eeskujulikuma noore juhi auhinna hellakeste all-laagri abijuht Maarja-Liisa Paul, kes oli paljudele silma torganud oma rõõmsameelse energiaga. Erni Kilmi nimelise karika pälvis parim hundu Lukas Einberg, kes võib järgmine aasta laagris käia ja Pipra Poodi külastada tasuta. Parima skaudi auhinna (Leo Roometsa nimelise rändkarika) võitis silmapaistvalt skautliku käitumise eest Markus Kitsing. Skm Gunnar Tamm tuletas kõigile meelde, et laager vajab nii majanduslikku kui ka füüsilist abi aastaringselt ja mitte ainult laagrinädala jooksul. Komandant luges ette tervitused 3 aastat tagasi Järvemetsal käinud Kajaka salgalt. Head laagrijuhid ngdr Hillevi Ets ja skm Gunnar Tamm, suurima rahuloluga tehtud töö pärast, andsid teineteisele tänukingitused.
Lõpetamise järgmine etapp toimus gaidlaagris ja skautlaagris eraldi. Siin oli aeg välja anda all-laagrites teenitud auhinnad. Hellakeste all-laagris sai parima hellakese tiitli Brianna DeShaw. Kõige püüdlikum eesti keele rääkija oli hellake Siiri Ensmann. Kõige sõbralikumaks hellakeseks nimetati Kristiina Einberg. E-vimpli parima telgi eest said Kaili Linask ja Maria Siismets. Gaidide all-laagris anti kõige sõbralikuma gaidi tiitel Johanna Saarelale. Kõige eeskujulikumateks gaidideks valiti Maegan Kruzyk ja Maara Ensmann. E-vimpli kõige parema telgi eest sai telk nimega „10”: Alina Puskar, Tia Puskar ja Lilly Aasmaa. Vanemgaidide all-laagris sai kõige eeskujulikuma gaidi auhinna Teele Jõgi. Tüdrukud ise valisid kõige sõbralikumaks vanemgaidiks Katrina Vinkmani. Kõige püüdlikum eesti keele rääkija nende hulgas oli Heili Carpino. Parima telgi E-vimpli viis koju telk „Hakuna Matata” (Katrina Vinkman ja Arden Ashford). Hundude all-laagri parima telgi tiitli said „Viikingupoisid” Lukas Einberg ja Kristjan Tõõtsov. Skautide/vanemskautide all-laagri parimaks telgiks valiti Karl Siismetsa telk.
Sellest nädalast jäi palju ilusaid mälestusi. Isegi ilmad olid erakordselt ilusad, päevad üldiselt parajad, üksainus päev vihmane, ööd isegi jahedavõitu. Laagri ajalehes kirjutati naljatledes: esmaspäev – ehita kanuu; teisipäev – varju kanuu all vihma eest; kolmapäev – mine sellisel jõel kanuutama, mis parajasti läbi sinu telgi ei voola; neljapäev – põleta kanuu, et sooja saada. Mõned laagrilised tegid sellise tähelepaneku, et tänavu olevat laagris nähtud eriti palju värvilisi linde ja liblikaid, ka rohkem hirvi. Puuke, sääski ja liivakirpe oli nagunii. Gaidiköögi juurest ei tahtnud esialgu kuidagi kaduda jonnakas skunk. Ka üht metskalkunit nähti siin-seal mööda radasid tõttavat, lott vahvalt lotendamas. Aga inimesed lahkusid ja läksid oma kodudesse, jättes metsa jälle looduse hoolde. Lahkuti sõpruses, lõkketuli hingedes, kingades Lakewoodi valge liiv.
gdr Tiina Ets
Vaprad hundud tõid gaididele roose ja saatsid nad härrasmehelikult tantsule.
Parima hundu auhind (Erni Kilmi nimeline karikas) anti sel aastal Lukas Einbergile. Fotol skautlaagri juht skm Gunnar Tamm, hj Christian Einberg, Lukas Einberg, hellake Kristiina Einberg ja hundude all-laagri juht hj Jaan Sarapuu.