Laupäeval, 26. jaanuaril, toimus New Yorgi Eesti Majas Liisi Vanaselja korraldatud kartulisalati konkurss, olles toredaks jätkuks aasta tagasi toimunud pirukate küpsetamise võistlusele. Kui eelmisel aastal saime proovida 14 erineva tegija valmistatud pirukaid, siis sel aastal julgesid võistlustulle astuda ainult viis naist – Virve Vaher, Liisi Vanaselja, Tuuli Andrade, Kadri Kroon ja Riina Sõrra. Degusteerijatest õnneks puudust ei olnud, neid kogunes viis korda rohkem ja kõhu sai täis igaüks. Lisaks oli huvitav mõistatada, mis on salatite sees.
Mina kasvasin üles Eestis ja kartulisalat on minu ellu kuulunud vist sünnist saati. Olen peaaegu kindel, et kui meie peres minu sündi tähistati, oli laual ka kartulisalat. Ja nii edasi, igal mu sünnipäeval ja mu sõprade sünnipäevadel ning kõikvõimalikel muudel tähtpäevadel, ikka kartulisalat laual ja viinerid kõrval. Mu täditütre sünnipäeval tehti seda salatit alati pesukausitäis ja alles ei jäänud midagi. Olin igal aastal hakkimisel abiks – kõige rohkem meeldis mulle tükeldada vorsti ning kõige vähem hapukurki. Proovisin alati ka konservherneste purgi oma kätte saada, sealt rändas paar supilusikatäit herneid mulle otse suhu ja ülejäägi kallasin salatisse. Eestis on kartulisalat olnud alates eelmise sajandi teisest kümnendist armastatud ja tavaline roog, nagu väidab internetientsüklopeedia Wikipedia. Tüüpilise eesti kartulisalati eelkäijaks võib olla Peterburis töötanud prantsuse koka Olivier’ nime kandev Olivier’ salat. Eesti kartulisalati kastmeks on tavaliselt võrdsetes kogustes segatud majonees ja hapukoor. Kartulid keedetakse üldjuhul koorega, jahutatakse ja kooritakse, tükeldatakse umbes 0,5–1 cm küljepikkusega kuubikuteks. Teised tavalisemad koostisained on keedumuna, hapendatud, marineeritud või värske kurk, sibul, konserveeritud hernes ning tükeldatud keeduvorst (andmed Wikipediast). Ameerikas üleskasvanud eestlased aga lihatooteid ja muna salatisse tavaliselt ei lisa, siin ollakse harjunud kasutama ainult kartulit, hapukurki, sibulat ja hapukoore-majoneesikastet. Mõnel juhul, kui majoneesi kastmesse ei lisata, marineeritakse kartulit enna salatisse lisamist äädikas. Ning seda salatit süüakse piknikel lihatoitude kõrvale. Ameeriklaste endi kartulisalat (vähemalt see, mida siin poodides müüakse), erineb eesti kartulisalatist komponentide suuruse poolest – eesti kartulisalatis on ained tunduvalt peenemaks hakitud. Igal tegijal kujuneb välja oma lemmikkoostis, minule näiteks meeldib, kui salatis on lisaks põhikomponentidele ka (eesti) suitsuvorsti või -sinki, värsket õuna ja keedetud porgandit. Võibolla selline salat enam polegi kartulisalat vaid on köögi- ja puuviljaviljasalat vorsti ja singiga. Aga tulles nüüd tagasi laupäeva juurde, siis kõhu sain ilusasti täis ja panin ausalt lehele oma punktid ka kirja. Salatitopsid olid nummerdatud ja ega me enne auhindamist teada saanud, kes neid valmistanud oli. Hinnata tuli viiepallisüsteemis salati maitset, koostist ja väljanägemist. Eks rohkemate koostisainetega salatid olid natuke värvilisemad, aga minu meelest nägid nad kõik head välja. Ka maitsesid nad kõik väga hästi. Nii et raske oli hinnata, tahtsin aga igale hindeks viis panna. Eesti naised teevadki ju tavaliselt süüa hindele viis. Kuigi perekool.ee foorumis esitas üks algaja perenaine küsimuse, et kui kartuleid tuleb koorega keeta, siis kust ta saab teada, kui palju koort tuleb panna. Hea, et küsis enne, kui koort kartulitele lisama hakkas. Salatid said ruttu söödud ning Kadri ja Aire hakkasid tahvlile punkte kirja panema. See oli suur töö, õnneks Kadri väike poeg Tormi läks naistele appi. Niimoodi üheskoos arvutades tuli välja, et Tuuli Andrade salat sai kokku 368 punkti, mis tähendas esikohta. Autasustamisel saime teada, et Tuuli sõprade hulgas oli see salat juba ammu populaarne ja sellepärast julges Tuuli ka võistlema tulla. Ma arvan, et ka teised salativalmistajad olid tegelikult võitjad, sest kõik salatid söödi ära. Aga kõige kiiremini sai laualt otsa Eestist toodud Tallinna peenleib. Võibolla hoopis eesti leib oli päris võitja? Soovime Tuulile ka meie ajalehe poolt õnne ja loodame, et saame kunagi veel tema salatit süüa!
Siiri Lind