Siinkirjutaja asukohamaa Taani tähistas just Euroopa Liidu eelkäija Euroopa Ühendusega liitumise 40-aasta juubelit – koos Iirimaa ja Suurbritanniaga. Vaikselt ja tasakaalukalt, sest pärast algaastate vastupropaganda turbulentsi pole sellesse liitu kuulumine enam eriliseks vaidlusobjektiks, vaid seda peetakse loomulikuks arenguetapiks. Algusperioodi äge diskussioon on vaibunud. Vastaseid oli ja on veelgi nii vasakult kui paremalt poolt. Oli koguni kaks erinevat vastasliikumist, kes mõlemad algul olid esindatud paari eest-kõnelejaga Euroopa Parlamendis. Nüüd on jäänud ainult üks üksiku hääletoruga, kelle hädaldamist ei võeta kuigi tõsiselt.
Euroopa Liit praegusel kujul sündis 1992. aastal, aga rangemalt võttes rajati 1993. aastal Maastrichti lepinguga. 1995. aastal kirjutas Eesti alla assotsiatsioonilepingule ja esitas ametliku avalduse liitumiseks. Liitumisläbirääkimised algasid kaks aastat hiljem, lõppesid 2002. aastal. Järgmisel aastal allkirjastati liitumisleping ja toimus rahvahääletus liitumise küsimuses. Tulemuseks oli 67 % poolthääli. Eesti ühines Euroopa Liiduga 1.mail 2004. Kuus aastat hiljem soovitas Euroopa Komisjon Eesti euroalasse vastu võtta. See kiideti heaks Euroopa Parlamendis ja 1. jaanuaril 2011 läks Eesti üle eurole.
On siiski natuke vahet liikmestaatusel, sest pärast esimest vastuhääletamist Maastrichti lepinguga ühinedes saavutas Taani endale neli erandtingimust, nimelt oma raha, sõjaväe ja kodakondsuse säilimise koos politseikoostööga ainult riikidevahelisel tasemel. Kuna osa neist on muutunud koostöös problemaatiliseks, on kaua plaanitud rahvahääletust nende kaotamiseks. Euroopat tabanud majanduskriis on aga suurendanud eurovastasust ja edasi lükanud plaanitud rahvahääletuse läbiviimise. Euroopa Liidu vastaste arvates on Maastrichti leping vastuolus Taani põhiseadusega. Nad vaidlustasid seda Taani Riigikohtus, kus nad aga kaotasid.
Eesti lähiajaloo kaks olulist pöördepunkti: taasiseseisvumine ja liitumine Euroopa Liiduga (koos NATO liikmeks saamisega) on muutnud aktuaalseks Eesti kollektiivse identiteedi uued käsitlused. Olulisim aspekt on olnud geopoliitilise konteksti muutumine ida-lääne suunal, kuid vähetähtis ei ole olnud ka kultuuriliste mõjuväljade muutumine. Rahva ettevaatlikkus Euroopa Liiduga liitumise otsuse tegemisel ei väljendanud skeptilist hoiakut mitte Euroopa kultuuriruumi suhtes, vaid oli pigem seotud kahtlustega Euroopa Liidu kui poliitilis-administratiivse ühenduse toimimise suhtes.
Ka mitmed vanad Euroopa Liidu liikmesriigid on segaduses oma tuleviku suhtes. Prantsusmaal ja Hollandis öeldi 2005. aasta suvel toimunud rahvahääletustel “ei” Euroopa põhiseaduslikule lepingule. Kas selline tulemus mõjub ühisidentiteedi kujunemisele ebasoodsalt, on veel vara öelda.
Euroopa identiteet kui valdavalt kultuuriline, seob Eestit Euroopa Liidu kui riikide ühendusega sellesse kuuluvate riikide ja rahvuste solidaarsusel põhineva “meie”-tunde kaudu. Sellele lisandub Euroopa teatava sisemise korra areng, mis viibki järk-järgult solidaarsustunde kujunemisele. On ole tegemist aeglaselt ja valuliseltki kujuneva ühise loominguga.
Käsitledes Eesti ja Euroopa Liidu suhet, avaldas riigikontrolör Oviir hiljuti isiklikku veendumust, et globaalsetest arengutest tulenevalt peaks Euroopa Liit selgelt arenema föderatsiooniks. ”See on selgelt Eesti huvides. Meil ei maksa iseendale oma võimekuse suhtes muinasjutte vesta. Ja mitte ainult Eesti-sugune pisiriik, vaid ka suuremad ja võimsamad riigid ei tule tänapäeva maailmas üksipäini tegutsedes enam toime. Finantskriis on lihtsalt teravalt esile toonud selle, millest on Euroopas püütud rääkida pigem poolihääli. Euroopa Liidu kui kahtlemata väga vajaliku poliitilis-majandusliku projekti edasine edu sõltub sellest, kas paljud riigid ja rahvad suudavad oma isekust ühiste huvide nimel talitseda või mitte. Valikud on väga selged: kas teha poliitiliselt korrektset võltsnägu, jätkata pooleldi vinduva ühendusena ja kaotada glo-baalses konkurentsis või koonduda ja lõpetada see nägude tegemine ja vaadata tõele näkku” (Postimees 1.10.2012).
Eestis jätkub veel üsna tugev vastasseis Euroopa Liidule, osalt lähtudes mingist absoluutse isesesisvuse ja suveräänsuse illusioonist. Ajalugu on aga näidanud, et väikeriikide iseseisvuse tagab tihti sõltuvus mõnest suurriigist, kes aga võib seda ka kuritarvitada.
EL-Venemaa keskuse direktor briti analüütik Fraser Cameron küsib: "Mis on suveräänsus tänases maailmas?” Kuidas kaitsta oma riigi huvisid globaliseerumise ajastul, kus kõik on järjest üksteisest sõltuvamad? Tema arvates peab oma huvisid kaitsma töötades koos suurtes gruppides. Euroopa riikidel on kõige efektiivsem viis seda teha läbi Euroopa Liidu. Nagu kõik liigub, on ka EL veelgi arengujärgus, taotledes kõige paremat, mis loodetavasti ei jää ainult vagaks sooviks.
Vello Helk
