Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva juubeli tähistamise üleskutse allakirjutajad on kirju seltskond: lambad kõrvuti huntidega. Et viimased alati ei leppinud taimetoiduga, nähtub mitmest sovetiaja näitest. Madis Kallioni kohta andmeid kogudes leidsin huvitavat lisainfot.
Aprillis 1980 toimus Tartu noortemajas Sõprus äge sõnavahetus dissidendi Viktor Niitsoo ning Tartu ülikooli komsomolijuhtide Madis Kallioni, Mart Raiki, Valev Plato, Andres Eesmaa ja noortemaja direktori Riho Illaku vahel. Info jõudis KGBsse ning asjaosalised jagasid lahkelt nii ülekuulamistel kui ka kohtus tunnistusi Niitsoo vastu (Eesti Ekspress 9.01.2010).
Nende edasise saatuse kohta on lisatud: ”Platost sai uue vabariigi ajal kaitseminister Andrus Ööveli nõunik, kuid avalikkuse luubi alla sattus ta kahtlustatuna Tartu Rotary Klubi raha kõrvaletoimetamises. Eesmaa tappis end pärast pankrotistumist 2004. Kallion on Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud. Illak aga töötas 15 aastat Tartu ülikooli haldusjuhina”.
Eriti huvitav on viimane, kes on olnud aktuaalne mitmes seoses. Riho Illak sündis 1955. aastal Omski oblastis 1949. aastal küüditatute peres. Edukas mees, keda on nimetatud Tartu kroonimata kuningaks (Baltic Business News 1.08.2008). Viimane edutamine: ta võeti käesoleva aasta augustis haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo poolt ametisse ministeeriumi rahandusosakonna investeeringute strateegia koordinaatorina (Postimees 17.08.) Ei olnud avalikku konkurssi ning Illak võeti tööle tema töökogemust arvestades. Ametikoht on moodustatud üheks aastaks. Riho Illak töötas Aaviksoo alluvuses ka siis, kui Aaviksoo oli Tartu Ülikooli rektor ja kaitseminister. Viisteist aastat oli ta seotud Tartu Ülikooliga, olles 1994–1998 haldusprorektor ja 1998- 2009 haldusdirektor. Ülevaates tema 15 aastast Tartu Ülikooli teenistuses selgub, et tal oli ainult tehnikumi haridus, puudus ülikoolidiplom (Postimees 24.04.2009). See polnud takistuseks, sest sellel tublil mehel on nähtavasti mitmekülgseid oskusi, polnud ka konkurssi. Haldusdirektorina jõudis endine karjäärikommunist Riho Illak 2009. aastal ülikooli õigusteaduskonnas bakalaureusekraadini.
Ülikooli koduleheküljelt võib lugeda tema imponeerivast panusest. 1977–1978 Tartu Noortemaja "Sõprus” metoodik, 1978-1986 direktor, 1986–1991Tartu Linnavalitsuse Kultuuriosakonna juhataja, jätkas kuni 1994. aastani, olles 1993–1995 AS Tartu Laululava juhatuse esimees. Haldusdirektorina mitme ülikooliga seotud MTÜ-de ja OÜ-de eesotsas. Ühiskondlik tegevuse kohta: ei ole ühegi poliitilise erakonna ega organisatsiooni liige. Aga nii hilja kui 1987. aastast oli ta komparteis! Kaitseliidus alates 1996. aastast, Tartu Maleva Akadeemiline Malevkonna pealik.
2010. aasta oktoobris asus Illak tööle Kaitseliidu peastaabi nõunikuna, tegeledes peamiselt organisatsiooni lasketiirudega. Ka Kaitseliidus sellist nõuniku ametikohta varem ei olnud ja Kaitseliidu tolleaegse avalike suhete juhi Neeme Brusi sõnul ei korraldatud koha täitmiseks konkurssi. Ta töötas seal vaid aasta, sest ta valiti 2011 Kaitseliidu keskjuhatuse liikmeks.
Paistab olevat energiline tegelane, kellel on nii häid oskusi kui kontakte. Ametisse on ta tihti saanud ilma konkursita, mis näitab tugevat seljatagust. Mälu pole vist kõige parem, sest tema sovetiaja ametite juurde kuulub parteipilet, mida ta hiljem on vältinud, mis annab talle laialdasema tegevusruumi. Teda esitletakse ka ettevõtjana, seega tüüpiline uuseestlane.
Tema panus Niitsoo protsessis pole teda kahjustanud. Selle mainimine eespool tsiteeritud artiklis tõi esile kaitsjad, kelle arvates need pealekaebajad täitsid ainult oma kohustust riigi ees, mis oli neile andnud nii hariduse kui ka töö ja mille kodanikud nad olid. Sel puhul küsitakse: mis kohustusi saab olla riigi ees, kes okupeeris teise riigi? On ka sellised mõisted nagu inimlikkus ja ausus.
Kommentaariumis võetakse tihti sõna, nagu oleks sovetiaeg lähedane ja oma. Paistab, et mida aeg edasi, seda enam püütakse ennast selles ajas tähtsustada. Loomulikult kaasneb sellega teiste kaasaegsete rollide pisendamine. On ka inimlik, sest lihtsam on meenutada midagi head, isegi kui seda sinuga ei juhtunud, kui seda, millest sa täna parema meelega vaikiksid. Üha rohkem arvatakse, et oleme kõik kui just mitte vabaduse toojad, siis selle eest võitlejad kindlasti olnud!
Pole põhjust imestada, pole veel ununenud taasvabanemise rõõmud ja valud. Ka mitte sovetiaja harjumused ja loosungid. Selle muusika kõlab edasi pensionile siirduvate vanade tegelaste kõrvus, kes on ületanud oma esialgsed kartused. Neid ei koheldud nagu nad ise kohtlesid teisitimõtlejaid. Nad said osalt jätkata poliitikute ja arvamusliidritena – see oli kaudselt ka eelnenud eduka puhastustöö tulemus. Lõpliku hinnangu nende panusele saavad anda alles järgmised põlvkonnad, kui neilt seda võimalust ei röövita.
Vello Helk
