Märtsi algul oli Delfis teade, et Venemaa presidendivalimiste eel on Youtube'is ilmunud provokatiivne video, kuidas Eestil on plaanis okupeerida Leningradi oblast ning sundida sealsed elanikud eesti keelt rääkima.Sellest selgub, nagu oleks Eesti kaitseministril Mart Laaril küpsenud salakaval plaan Venemaa vallutamiseks. Laari piltidega illustreeritud videos on näidatud Eesti kaart, kus Jaanilinna tagune piirkond on juba märgitud Eesti riigi omaks. "Leningradi oblast tahetakse Venemaast eemaldada ning kuulutada Eesti riigi koosseisu. Sealsed elanikud sunnitakse rääkima eesti keelt, vastasel juhul muudetakse nad "teise sordi" inimesteks," väidab provokatiivne klipp. Ähvardava häälega diktor kuulutab, et ka Gruusia sündmusi ei osatud ette ennustada.
Seda on väga elavalt kommenteeritud. Enamikult taunivalt, aga on ka „arusaajaid“, kes viitavad veelgi kostvatele nõuetele Narva jõe taguste ja osa Petserimaa alade tagastamisest, kuigi need piirduvad eraviisiliste taotlustega. Realistlikult vaadates on see praegu ka võimatu, aga juba meenutamine, et need alad kunagi Eesti külge kuulusid, ärritab Moskva võimumehi ja vähimatki viidet Tartu rahule loetakse provokatsiooniks, mis on ka takistanud piirilepingu ratifitseerimist.
On aga ka üsna suur grupp, kes eelistab selle video üle naerda. Internetis on tõepoolesr palju naljakaid poliitilisi videoklippe, aga mineviku kogemuste taustal meenuvad teised sellised „naljakad“ väited salajase agressiivse eesmärgiga.
Pole usutav, et poolakad oleksid puhkenud naerma, kui Hitleri Saksamaa 1939. aasta septembri algul väitis, et poolakad olevat rünnanud ühte nende piiripunkti. Samui ei olnud soomlased naerust kõverad, kui N. Liit sama aasta novembri lõpul väitis, et Soome olevat Mainilas tulistanusd kahuritest oma head naabrit. Mis oli nende „naeruväärsete“ väidete eesmärk ja tulemus, seda teame täna, tõi ka eestlastele rohkem nuttu kui naeru.
Ajaloos on tavaline, et kui mõni diktaator või isevalitseja vürst tahab tugevdada oms positsiooni ja suurendada populaarsust, saab seda teha mingi ettekäändega mõne nõrgema naabri kallal. Üks selliseid nõrgematele kallalekippujaid oli Itaalia Mussolini. Albaaniaga sai ta kergelt hakkama, aga kui ta 1940. aasta sügisel läks Kreeka kallale, kujunes sellest militaarsest ülekaalust hoolimata tagurpidi ofensiiv, millest teda 1941. aasta algul aitas välja liitlane Hitler. See aeglustas aga sakslaste idasõjakäigu alustamist ja oli Hitleri enda arvates põhjuseks, miks tal ei õnnestunud vallutada Leningradi ega Moskvat.
Oleviku realiteediks on Venemaa praeguse ainuvalitseja, „juhitud demokraatia“ esindaja Vladimir Putini minevikuhoiak. Kui tema arvates N. Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof, oli selle tulemus: liiduvabariikide vabanemine – kahetsusväärne viga, mis nõuab parandamist. Selles suunas on juba tehtud katset SRÜ loomisega, mis aga pole vastanud ootustele. Separatism on veelgi tugev ja Balti riigid pole sellega ühinenud.
Venemaal on ka olnud tõsiseid sisemisi probleeme, eriti Tšetšeeniaga, kelle iseseisvuspüüdlused suruti maha verise vägivallaga, mille alustamiseks kasutati ka samu vahendeid, mida on mainitud eespool, nende hulgas majade õhkimist, mis vajasid kättemaksu. Vastupidiselt viimastele ülestõusudele araabia maades ei huvitanud Groznõi hävitamine eriti viimases sõjas 1999-2000 palju maailma üldsust, kuigi ÜRO 2003 kuulutas selle kõige enam purustatud linnaks maailmas.
Kuna siseprobleemid on õnnestunud lahendada ilma erilise väliskriitikata, on tekkinud suurem huvi „lahendada“ probleeme Moskva soovide kohaselt ka suhetes endiste N. Liidu vabariikidega. Pole lihtne etableerida uut sõltuvust, sest nende iseteadvus mängib suurt rolli, Siin on tähtis panustada riikidele, kus on palju „kaasmaalasi“. Nende hulka kuuluvad Balti riigid, eriti Eesti ja Läti. Kuna need on nii NATO kui ka Euroopa Liidu liikmed, nõuab see ettevaatlikku käitumist. Ettevalmistuseks tuleb neid riike pidevalt kritiseerida ja halvustada, eriti pookida neile külge natsimeelsust ja taunida venekeelse vähemuse diskrimineerimist, nõudes oma „kaasmaalastele“ kodakondsust ja vene keelt teiseks riigikeeleks. Katsutakse neid riike isoleerida oma liitlastest, mis kergendaks mingil ettekäändel Venemaa sekkumist.
Nüüd on Venemaa taas valinud Putini presidendiks, aga tema populaarsus on kahanemas, Juba heidetakse nalja endareklaami üle. Ta piirab vaba ajakirjandust ega talu konkurente. Populaarsuse tõstmiseks sobiks väga hästi väike ettevõtmine „kaasmaalaste“ abistamiseks, millest „saaksid aru“ ka gaasitorust sõltuvad Euroopa riigid. Võib-olla pärast Balti riikidele omistatud sabotaaži?
Pole põhjust naerda ega nutta, vaid ainult silmi lahti hoida ja ennast mitte peibutada lasta!
Vello Helk
