Lugesin hiljuti ühe taani kolumnisti mõttemõlgutusi. Ta kirjutab, et tema nooruses 1956. aastal olid kommunistid pahad. Ka veel 1968. aastal, samuti natuke 1989. aastani. Siis said kommunistidest Ida-Euroopas enamikus sotsiaaldemokraadid või sotsialistid. Kuna pärast 1989. aastat ei saanud kommunistid enam olla vaenlased, tuli leiutada uus ja palju halvem, nimelt natsionalism.
Seda vajalikku vaenlast on ka agaralt otsitud ja mingil määral juba mõnes kohas avastatud. Aga nüüd võime hüüda: ”Suurim on leitud!” Aga kus? Ikka Ungaris, mis on täis vaenlasi! Siis peame jälle nagu 1956. aastal koondama tähelepanu Ungarile. Kas nad ei oska korralikult käituda?
Mis on juhtunud? Ungarlased, kes 1956. aastal olid Euroopas populaarsed, rajasid ka teed Ida-Euroopa vabanemisele, on nüüd Euroliidus ebapopulaarsed. Nõukogude Liit karistas neid varem ja nüüd karistab Euroliit. Nad oleks pidanud kinni hoidma kommunismist, siis oleksid nad sama puhtad kui kommunistide järglasparteilased Taani parlamendis. Praegused Ungari vasakpoolsed on ju need kommunistid, keda toetas Nõukogude Liit. Laske neid tagasi võimu juurde!
Natsionalism on ühiseuroopaline sõimusõna, Euroliidul on õnnestunud leiutada ühisvaenlane. Vaenlased on väga kasulikud, eriti kui on majanduskriis ja muud sellised probleemid. On aga mõtlemapanev, miks ei nimetata kreeklasi natsionalistideks? Kuigi nad kogu aeg tulevad välja tänavatele, ei saa nad seda nime. Ajakirjanikud ei nimeta neid vasak- ega paremradikaalseteks, nad on ainult ”kreeklased”. Kummaliselt ärapolitiseeritud kamp! Mõne aja eest ühel sellisel Ateena demonstratsioonil torkasid silma punalipud sirbi ja vasaraga. Miks ei näe neid taani ajakirjanikud, kellele peaksid olema tuttavad Nõukogude Liidu ja eurokommunistide hiigelajast? Võib olla kindel, et kui tänavatel oleksid märatsenud kreeka parempoolsed, oleksime kohe saanud seda teada – ja hukka mõista. Nüüd ei tee seda peaaegu keegi. Suvel võtab Euroliidu juhtimise üle Küpros, eesotsas peaminister Demetris Christofiasega, kes on Nõukogude Liidu väljaõppega betoonkommunist. Teisiti öeldult näeme, et nii Kreekas kui ka Küprosel pole Berliini müüri langus vähimatki mõju avaldanud. Siit võime õppida, et Euroliidus on natsionalism palju halvem kui reaalselt eksisteeriv kommunism. Parem internatsionaalne punane kui natsionaalne must!
Nende irooniliste natuke ülepakutud kommentaaride taustaks on viimaste Taani parlamendi valimiste tulemus: vasaktsentristlik valitsus, kes on sõltuv kommunistide jäänukpartei toetusest. Sisaldavad aga ka kübeke tõtt, viitavad ilmsele tendentsile.
Kommunism pole küll unustatud, aga seda ei peeta eriti hädaohtlikuks, rohkem mineviku nähteks, mida kirjeldatakse dokumentaalfilmides. Nägin hiljuti ühte sellist briti filmi Stalini antisemitismist, keskendus juudiarstide tagakiusamisele. Neid piinati igal kombel, enamiku päästis Stalini surm. Küsitleti nende lapsi, oli masendavaid muljeid. Pärast vabanemist ei rääkinud nad oma kannatustest. Üks neist kasutas kogu aeg kindaid, kuna tema küüned olid välja tõmmatud. Saates kasutati ja tsiteeriti nende toimikuid, rõhutati, et see kõik on senini suurelt osalt maha vaikitud.
Järgmises filmis oli juttu Stalini surmast. Selles näidati südantlõhestavaid nutmisstseene, just nagu hiljuti Põhja-Koreas. Sobivad võrdluseks, näitavad, kuidas reageerisid paljud venelased Stalini surmale. Mõned on koguni nutmist jätkanud. Olin siis Roomas, kus kohalikud kommunistid sel puhul streikisid – nagu Vatikani leht kirjutas: Jumala vastu, kes lasi Stalinil surra.
Paljud eestlased esitavad Šveitsi kui eeskuju. Kuidas oleks see võimalik? Šveits on ju natuke nagu mini-Euroliit – koosneb 26 osariigist-kantonist, kes ei hooli palju üksteisest ning kellel igaühel on teatud määral iseseisvust. Seal räägitakse nelja erinevat keelt, nende hulgas kolme suurt Euroopa keelt, ja rahvas jaguneb kahe suure religiooni vahel, lisaks väiksemad. Need kaks religiooni põhjustasid 167 aasta eest kodusõja, kuid hiljem on Šveits eksisteerinud kõige kiuste. Ja mitte tänu "tugevale juhile" – tegelikult löödi viimane vürst minema 700 aasta eest. Aga nagu kimalane, kes ei tohiks üldse lennata, trotsib Šveits kõike ja eksisteerib, kuigi see peaks olema võimatu.
Eestis tõlgendatakse vanasõnu ümber. „Õige hõlma ei hakka keegi“ kõlab nüüd „Õige partei liikme hõlma ei hakka keegi“! On siiski erandeid, näiteks Rakvere reformparteilasest linnapea, kes mõisteti süüdi, aga ei taha tagasi astuda, kuigi parteikaaslased seda soovitasid..
Kõrges vanuses olen nägemas, kuidas juba kolmas põlvkond ajaloolasi ajalugu ümber kirjutab. Ajaloo faktid jäävad, muutub tõlgendus, enamasti kehtiva poliitkorrektsuse kohaselt. Mõni fakt on aga nii moonutatud, et ei tunne äragi! Sama tendents on märgatav Eesti ajalookäsitlustes.
Vello Helk
