Tallinnas Kirjanike majas toimunud ERKÜ Henrik Visnapuu kirjandus ja kultuuriauhinna aktuse juhatas sisse Epp Annus, andes žürii esimehena ülevaate auhinna nominentidest. Tänavuse Visnapuu ahinna võitis Tiina Kirss.
Epp Annus: “Täna hommikul Visnapuu luuletusi üle lugedes mõtlesin selle peale, et minu jaoks on Visnapuu just kevade, uue alguse, sära ja kerguse luuletaja. Ja ma loeksin teile mõned read tema luuletusest „Eokene eo-eo“:
Sina oled sulisene jõeken,
õeken!
Vulised ja laulad, hullad.
Kullad
sinu juuste udemetest pudenevad õhku.
Ajad taga liblikaid ja kardad kurja tõhku!
Tilli-illi lilli-line lilliken,
illiken,
Tiuda-tiuda toikene,
Ene!
Eokene eo-eo, äokene, äo!
Öö loob unekanga, katab sinu valge näo.
Imeilus, eks ole, see Visnapuu keele kergus.
Aga Visnapuu luulest ja Visnapuu loomingust leiab ka hoopis süngemaid toone ja tänavused nominendid on tegelikult hoopis tõsisema tooniga autorid kui on seda Visnapuu varajane luule. Tähelepanuväärne oli seekord, et kõik meie nominendid – Tiina Kirss, Virve ja Raimo Raag ning Jüri Talvet – on akadeemilise taustaga.
Tiina Kirsi puhul on lausa uskumatu, et Ameerikas üles kasvanud kirjandusuurijal jätkus tahtmist oma doktoritöös Michigani Ann Arbori ülikoolis analüüsida Jaan Krossi loomingut. Juba selle võrdleva uurimistööga on Tiina ära teeninud üleilmse eestlase preemia ja Visnapuu auhind ongi kujunenud just selliseks preemiaks, mis tunnustab neid, kelle ideed liiguvad mandrite vahel. Tiina Kirss on kindlasti üks selliseid, kes on ka doktoritööle järgenvate aastakümnete jooksul seda rolli kandnud.
Virve ja Raimo Raag, kes olid samuti preemiale nomineeritud, on õpetanud ligi neljakümne aasta vältel Rootsis eesti kirjandust, keelt ja kultuuri, neil mõlemal on doktorikraad Uppsala Ülikoolist.
Visnapuu preemia oleks võinud minna ka Jüri Talvetile, pikaaegsele Tartu ülikooli õppejõule, kes on ka luuletaja ja tõlkija, kelle tõlgete kaudu on Eestisse jõudnud maailmakultuur, kuid kes on aidanud ka eesti luulel jõuda mitmes teises keeles lugejateni väljaspool Eestit. Tõepoolest, kõik selle aasta Visnapuu preemia nominendid on globaalsed eestlased, kelle roll on eesti kultuuris ülioluline ning kelle töö jätkub ka edaspidi.
Palju õnne kõigile nominentidele ja ennekõike Tiina Kirsile!
Lõpuks juhin tähelepanu, et Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides ajalugu on algusest peale seotud Visnapuu preemia ajalooga. Henrik Visnapuu suri 1951. aastal New Yorgis. Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides alustas 1952. aastal ja samal aastal hakatigi välja andma Visnapuu nimelist kirjanduspreemiat, nii et nagu Visnapuule mõeldes on arenenud ja edenenud ka Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides. Visnapuu preemia väljaandmises oli vahepeal küll katkestus (2007-2022), kuid loodame, et nii preemia kui ka rahvuskomitee töö jätkub veel tuhat aastat, nagu ütles Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev.”
Henrik Visnapuu žüriis olid koos Epp Annusega sel aastal Jürgen Rooste ja Toomas Liivamägi. Žürii tegutses ja oli valitud Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides Visnapuu auhinna toimkonna poolt, mida juhtis Sirje Kiin.
Epp Annus tänas nii žürii liikmeid kui Sirje Kiini ning aktiivselt osalenud toimkonna liiget Leelo Linaskit.
Tiina Kirsi Henrik Visnapuu auhinna tänukõne
Esiteks tahan öelda suur tänu Henrik Visnapuu auhinna eest Eesti Rahvuskomiteele Ühendriikides, Eesti Kirjanike Liidule ja Luunja vallale. Auhinnazüriile ja tänase õhtu korraldajatele ning selles osalejatele. Tänud märkamise ja tunnustuse eest!
Auhinda vastu võttes mõtlen oma esimestele kokkupuudetele Henrik Visnapuu luulega – kohaliku (Buffalo Eesti Seltsi) eesti täienduskooli vabariigi aastapäeva aktustel 1960ndate aastate keskel, mil paarikümnest lapsest koosnev kõnekoor pidi esitama mõnd pikemat isamaalist luuletust.
Distsipliinist tuli proovidel puudust, kuigi mitmekülgne, hoolas ja väsimatu õpetaja ja gaidjuht Siiri Puust püüdis oma parima teha, et üleüldine ja ülevoolav huumor püsiks laval õiges voolusängis. See oli patriootiliste emotsioonide Visnapuu. Laule Ingile, Siuru-Visnapuud sai avastada meie pere raamatukapis Bernard Kangro koostatud kaheköitelises kogumikus „Eesti lüürika“.
See oli alles palju hiljem, siis kui ma teismeline olin, kui eesti keeles lugemine oli meie kogukonnas äärmiselt harv. See toimus paralleelmaailmas suurele, mitmekesisele, milles meie haridus, lugemispalad, kohustuslikud ja kooli raamatukogust laenutatud raamatud olid kõik ingliskeelsed. Mu vanemad (ja vähesed teised meie Ameerika suurlinnas asuvas eesti külas) ei jätnud jonni. Õhtune ettelugemine kestis kaua, ammu pärast seda, kui lugemine nii ühes kui teises keeles oli täielikult omandatud. Kirjasõna kui sellise peale surumine oli tänapäevaga võrreldes palju lihtsam: meie kodus polnud keeleruumi huvides telekat, muid tehnilisi vidinaid, mis minu laste lapsepõlve kummitama hakkasid, polnud välja mõeldudki. Oluline oli keelsus – ning meelsus, mis keelsusele lahutamatult tugines.
Üheks harva eestikeelse lugemuse põhjuseks oli kindlasti noorsookirjanduse väike valik. Erandeid muidugi oli, enamus neist, nii muhedaid kui kibekurbi tuli Rootsist, kuid üks tõeline avastus oli kindlasti Elin Toona „Lotukata“, avaldatud täiskasvanute Eesti Kirjanike Kooperatiivis. Ometi midagi, mis peale Oskar Lutsu „Kevade“ sai täienduskoolis mõnu ning osavõtlikkusega ühiselt loetud!
Noorsookirjandust saadeti ka Eestist, minu lelle poolt mõned korrad aastas saadetud ning oodatud võluvates pakkides: varasest lapsepõlvest mäletan Ellen Niidu „Pille-Riini lugusid“, kaunilt illustreeritud muinasjutte ning palju hiljem Silvia Rannamaa „Kadri“ ja „Kasuema.“
Samas püüdsid lapsevanemad õhutada noori ka laiemalt eesti kirjandusruumiga tutvuma – väiksemas väliseesti kogukonnas see oli pea eranditult pagulaskirjandus, sedagi sai ainult neis kodudes, kus seda telliti. Lugemissoovitustes noortele eelistati memuaare, kuna neis ei tulnud (enamasti) esile moraalselt küsitavaid kohti. Küll aga ei tundnud minusugune noor lugeja osadust ei Helmi Mäelo ega Salme Ekbaumi maalapse mälestustest: Ameerika linnalapsele oli keskkond liiga võõras, ka kuldne päike, mille valguses meenutati kodumaist noorusmaad oli mõistetav neile, kes olid selle kaotanud. Henrik Visnapuu „Päike ja jõgi“, ilmunud Eesti Kirjanike Kooperatiivi esimese üllitisena aastal 1951 võis olla soovitatavate teoste hulgas, kuigi lugemismälestus sellest mul puudub.
Visnapuu „Päike ja jõgi“ kuulub eestikeelse memuaristika raudvara hulka. Et see oli märgiline teos ka väliseesti ehk pagulaskirjanduse kitsamas ringis vajab mainimist ja meeles pidamist. See teos andis pagulaseestlastele hingepidet, sellisena tuleks teda mõista kui ühte piirikivi Visnapuu mõistmises väljaspool Eestit. Visnapuu vastu tunti austust ja lugupidamist seal, kus eestlased tundsid end kodututena, nende juured mulla peal paljad, kus vaeva ja pühendumusega edasi antud kirjasõna ja kuuldud sõna andsid asu ja pidet. Henrik Visnapuu isamaalist luulet deklameeriti aktustel Geislingenist Stockholmini ning nii paljudes teistes paikades üle Euroopa, kus eestlased laialipillutatuna viibisid, olles jäänud oma väikestes kogukondades eestlusega üksi.
Küsigem siis, kuidas Henrik Visnapuu (sündinud 1891) oma mälestusi kirjutas? (Pangem esiteks tähele, et ta kirjutab mitte ainult sellest, mis oli, vaid sellest, mida ja kuidas ei olnud!)
„Mina kuulusin nende õnnelike noorte hulka, kelle kevad, suvi ja sügis kuulusid neile enestele. Enne kooliminekut ka talv. Ma ei või kiidelda õilsa karjakuningaametiga, milline võlu mulle tänu mu isale tundmatuks jäi. See luule on mulle võõras. Ja ma ei sooviks seda kellelegi. See „luule“ ei kompenseeri magamatust, mis karjalast piinab. Päike ja jõgi, tuul ja vihm vabaduses karastab maalast isegi küllalt. Seda kõike pakkus mu noorusmaa“ (lk 73).
Teine näide joonistab taas piirjoont olnu, mäletatu, olematu või unustatu vahel:
„Oma kurvastuseks pean nüüd neid mälestusi kirjutades kogema, et inimesed ja nende saatus mind mu noorusmaal palju vähem on huvitanud kui loomad ja loodus. Ma võin viiekümneaastase vahemaa järel kergesti võluda oma silma ette künkaid, soid, nurmi, niite, jõekaari, teid, metsi ja üksikuid hobuseid ja teisi loomi, kuid oma mängukaaslaste ja nende vanemate nägu ja rühti on mul väga raske aja liiva alt välja kaevata.
Isegi oma isa ja ema nägu ei saa ma tollest ajast ellu kutsuda. Mõne poisikese või tütarlapse näo asemel valendab või kirendab midagi mu ajus ja see ongi kõik. Inimesed on nagu kadunud… See on õigupoolest esimene jüripäev ja kolimine, mida ma mäletan. 1898. aasta jüripäeva laupäeval sõidab meie toa ette kaks plaanvankrit ja üks väikevanker. Järgneval hommikul alustame pikka reisi üle Tõravere silla, Nõo, Unipiha ja Tatra mäe Reola mõisa. Minu noorusmaale mu muinasmaalt….Minu lapsepõli jäi teisele poole Elva jõge.“ (lk 71-72)
Kolmandat näidet võiksid kommenteerida mu rühmades osalenud elulookirjutajad. Kirjutaja ju otsib seda, mis on üllatav, erakordne, ebatavaline, millega oma lugejat peibutada. Ka siin on Visnapuu rõhuasetus julgelt teistsugune:
„Kõik, mis mulle on antud näha ja elada, on stabiilne ja kinnistatud. Mõis on suur ja härra oma. Talud on ümber mõisa. Kaugemal on teised mõisad. Ja kõige kaugemal asuvad linn ja Kambja kirik. Vahekorrad on vankumatult kindlad. Härra on saks. Valitseja on ka saks, aga ta on mulk. Kirjutaja on ka saks, aga ta on võruke ja kõneleb iga sõna järel „õhh.“ Juustumeister, viinapõletaja, aednik, kutsar, tallmeister, kupjad (neid oli Reolas kaks), sadulsepp ja puusepp olid antvärgid. Tallmeister ja karjamees olid midagi vahepäälset antvärkide ja moonameeste vahel. Moonakad, antvärgid ja saksad vahetasid vahel jüripäeviti kohta, kuid härra jäi, sest tema maksis palka. Härral olid majad ka linnas ja ta elas vahel sääl. Päämiselt talvel. Mul ei tulnud iialgi mõttesse, et see teisiti võinuks olla ja et see kunagi teisiti on olnud.“ (lk 72-73)
Henrik Visnapuu rändas 1949. aastal Saksamaalt Ameerika Ühendriikidesse, kus koos sadade kaasmaalastega tuli elu nullist alustada. Visnapuust aga ei saanud kunagi „MAANDUNUD VÕI MAABUNUD IMMIGRANTI“ (landed immigrant). Asjaoludest, miks see nii läks, mõtiskleb tema sõber Pedro Krusten, kes varsti pärast teda Ameerikasse jõudis ja kelle laevale Visnapuu vastu läks. Pedro Krusten kirjutas temast raamatu, mis põhineb Saksamaapaguluses kirjutatud kirjadel ning kohtumistel sealses „eesti külas“, Geislingenis Lõuna-Saksamaal. Kuulakem siin üht tsitaati Krusteni raamatust, et mõista, milline tonaalsus oli Visnapuu elu viimaste aastate eksiilil:
„Tõuse tõusmist surmast,
Ing mu, Maarjamaa.
Aja verihurrmast
Lunasta meid taas.
Niiviisi ta laulis kord Saksamaal. Kaks, kellest ta on ilma – Ing ja Maarjamaa – sulavad üheks. See üks on suur Kaugelviibija. See kujundab ta meeleolusid, suunab ta loomingut ja seab ta samme mitmesuguste ettevõtmiste puhul. Kaugelviibija käekõrval käis ta oma teekonda paguluses.“ (206)
Tulen tagasi tänumeele juurde, mis mind täna valdab:
Esiteks olen tänulik kolmele perekonnale:
• mu lähteperekond, mu kodu, kus trotslikult ja enesestmõistetavalt suheldi minu ja mu vennaga ainult eesti keeles.
• Perekond, mille oli mul õnn luua, selles ise kasvada ning kasvatada oma kolme last, Marikat, Linneat ja Aldenit; elusaatus oli selline, et neist kõigist said eesti keelt emakeelena kõnelevad inimesed; nad kõik said Eestis oma põhi- ning gümnaasiumihariduse. Noorim sai Eestis ka ülikoolihariduse ning on sidunud oma elu Eestiga. Kaks neist on kaugel ja üks lähedal.
• Mu suguvõsa Eestis, kes on meie kontinentidevahelises hõljumises ning Eestisse ümberasumisel olnud rõõmsaks ja tervemõistuslikuks toeks, kes on hoidnud ja talletanud meie perepärimust ja seda mulle edasi andnud, usaldades mu kätte ka lähedaste saatusekaaslaste lugusid.
Mainimata ei tohiks jääda ka „vahekodumaa“ Kotkajärve Metsaülikool, mis hoidis ühel kriitilisel elukümnendil minu jaoks eestluse järjepidevust, samas avardades oluliselt minu arusaamist ning seost Eestiga ja eestlusega.
Olen tänulik, et tulin Eestisse esimest korda aastal 1989, et see avastatud Eesti – mu hilisem ja praegune kodumaa –, oli ehedam, värvilisem, ärksam kui oleksin iial osanud ette kujutada. Siia tulek oli järgmine samm sellest hoolikalt hoitud, meenutatud, edasi antud, kirjasõnasse kätketud Eestist, mida mu põgenikest vanemad kalliks pidasid, mida nad meis vennaga juurutasid. Mulle meeldib kirjaniku Katrin Jakobi (kodanikunimi Liidi Oras) lühijutukogu pealkiri „Suvekodumaa“, raamat, mida lugesin ühel visiidil Buffalokoju paar aastat enne mu esimest Eestireisi. Aastal 1989 oli Eesti kaks kuud mu „suvekodumaa“, kus toimus möödapääsmatu pöörak mu eluteel. Olin esimene oma perest, kes Eestisse (tagasi) tuli, mulle said kaasa antud lood perekonnaliikmete saatustest, mida vahepeal kirjades kirjutada ei olnud võimalik.
Olen ühtlasi tänulik:
• kolleegidele, kellega olen mõtestanud eesti kirjandust ja eestlaste elulugude kogumist ning uurimist. Meenutan eriti läinud sügisel meie hulgast lahkunud Rutt Hinrikust.
• Elulugude kirjutajate rühmadele nii Torontos kui Tartus; elulugude kirjutamine on pikaajaline ning aeglane tegevus, kild killu haaval, mälupilt mälupildi haaval.
Need, kes on olnud ja on minu eeskujudeks eesti kultuuri sees ja rahvusvaheliselt on tõlgendanud elutööd kui püsivat, jätkuvat dünaamilist ning avastusküllast tegevust, mis on mõnikord täis üllatusi ning avanguid. Nii loodan minagi jätkata oma elutöö radadel!
Tiina Ann Kirss
Tallinnas, 2. veebruaril 2024
Eneken Laanese kõnet, miks ta esitas Visnapuu auhinnale Tiina Kirsi kandidatuuri, saab lugeda Vaba Eesti Sõna veebist www.vabaeestisona.com
LISA Eneken Laanese kõne
