Tänavu sügisel saab 80 aastat sellest eesti rahva jaoks traagilisest suvest ja sügisest, kui Vene vägede sissetung Eestisse järjest pöördumatuks muutus.
Kohalikul rahval oli veel hästi meeles, milline oli esimese nõukogude okupatsiooni aasta koos 1941. aasta halastamatu märtsiküüditamisega ja selge pilt, mis õudus ees seisab. Eriti nägid end löögi all Saksa ajal aktiivsed, kaitseliitlased ja muidu tuliselt eestimeelsed, ka haritud loomeinimesed, ettevõtlikud ja jõukamad, aga tegelikult kõik Vene võimu põlgavad inimesed. Tuli, kui vähegi võimalik, Eestist lahkuda, kõigil meelel ja keelel üks lause – minna ei taha, aga jääda ei saa! Küsimus, mis nii valus kui see ka pole, võib praegust maailmasituatsiooni arvestades taas meie ette kerkida… Kreml on ju vihjanud, et Ukraina järel on järgmised Baltimaad.
Võib ju tuua kümneid näiteid mujalt maailmast, kuidas sõdades ja poliitilistes kataklüsmides on süütult hukkunud sajad tuhanded, isegi miljonid inimesed, aga meie rahva ajalugu on ainult meie rahva ajalugu ja traagika, kus ka üks võõral süül surnu on mälestamist väärt.
Eesti rahvas kaotas teise maailmasõjaga seoses oma toona veidi üle miljonist inimesest laias laastus viiendiku ehk kokku üle 200 000 rahvuskaaslase. Umbes 70 000 põgenes sõja jalust ja venelase eest, kuhu vaid sel segasel sügisel sai. Umbes 70 000 jäi ühel või teisel poolel, vabatahtlikena või sunniviisiliselt mobiliseerituina ehk siis lihtsalt tavakodanikena tule alla jäänuina või kadunutena sõtta. Ja kolmas samuti umbes 70 000 oli neid Eestimaa inimesi, kes korduvates lainetes Vene-maale küüditati, keda represseeriti, kes kas Eesti endiste Eesti juhtide, ohvitseride, haritlaste ja teiste uue võimu silmis süüdlastena Vene vangilaagrites hukati või surid ja igikeltsa maeti.
