Teisipäeval, 19. septembril kell 17.00 algab Tallinna Reaalkoolis teabeseminaride sarja „Minna ei taha, kuid jääda ei saa“ raames Eesti ajaloo teemaline konverents „Elust, diplomatiast ja pagulusest“ ning teises osas etendub näidend „Teele sunnitud. Elini lugu“. Konverentsi korraldab Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN).
Septembris möödub 79 aastat u 80 000 eestlase suurpõgenemisest Läände naasva Nõukogude terrori eest. Konverentsil kõneldakse suurpõgenemisega seotud küsimustest ja teemadest. Arutlusaineks on ka, kuidas saaksid kodueesti ja väliseesti kogukonnad teineteist paremini tundma õppida. Samuti on konverentsi eesmärgiks tekitada ajaloohuvi noorema põlvkonna hulgas. Kõnelejaiks on diplomaat Martin Roger (VM), ajaloolane Meelis Maripuu (Eesti Mälu Instituut), konverentsi korraldaja Iivi Zajedova (Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu suurpõgenemise 1944 toimkond), eesti poliitikud Mari-Ann Kelam ja Tunne Kelam, Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse liige Anu Kell, magister Katariina Sofia Päts (TÜ) ja Tallinna Reaalkooli 12. klassi õpilased Madis Somelari juhendamisel. Konverentsi lõpetab Elin Toona pagulaslool põhinev näidend „Teele sunnitud. Elini lugu“. Näidendi kirjutas Loone Ots ja lavastajaks on Eva Kalbus, mängib teatritugrupp KOKK ( 32. Keskkool).
Otseülekannet saab vaadata www.facebook.com/suurpogenemine1944
- a. lahutas vägivaldne võõrvõim eesti rahva aastakümneteks. Tartu Ülikooli väliseesti uuringute keskuse andmetel põgenes II maailmasõja tulemusel Läände ca 80 000 eestlast. Maha jäi vähemalt sama palju sugulasi, sõpru, tuttavaid – kokku mitusada tuhat eestlast, kes lisaks küüditamistele ja sõjaõudustele muretsesid oma lähedaste saatuse pärast aastakümneid, rõhutud kartusest ja teadmatusest.
Põgenikud, kes jõudsid Rootsi põgenike- ja Saksamaa DP-laagritesse, kasutasid kõiki vahendeid, säilitamaks oma rahvuslikke väärtusi, keelt ja kultuuri. Nad abistasid üksteist ja hiljem ka kodueesti sugulasi, samas töötasid väsimatult Eesti Vabariigi taastamise nimel, luues eesti koole, noorteorganisatsioone, seltsi, üllitati lehti, asutati kirjastusi, laulu-ja rahvatantsurühmi. Nii hoiti aastakümneid alal eestluse aadet. Hiljem, kui põgenikud olid üle ilma laiali paisatud, ehitati uutes asukohamaades omal jõul üles Eesti Maju, osteti ühiselt kinnisvarasid, lastele rajati skaudi-, gaidi- ja suvelaagrid, kus õpetati eesti keelt ning kultuuri.
Koos Läände jäänud diplomaatidega hoidsid meie pagulased asukohamaades elus NSV Liidu anneksiooni mittetunnustamise poliitikat, mis säilitas Eesti riigi riikliku järjep
idevuse (New Yorgi peakonsulaadis Ernst Jaakson, Londonis Eesti diplomaat August Torma, aukonsul Kanadas Ilmar Heinsoo jt). Vt ka: https://diplomaatia.ee/balti-ajaloo-100-tahtsaimat-paeva/
Eesti riigi ametlikku järjepidevust hoidvate diplomaatide kõrval tegutsesid paljud eestlaste ja baltlaste ühised organisatsioonid ja keskorganisatsioon Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN). Balti Apell ÜRO-le (Baltic Appeal to the United Nations) loodi 1966 New Yorgis ühiselt Balti riikide noorte pagulaste poolt, andes suure panuse selleks, et ÜRO-s arutataks inimõiguste rikkumisi Balti riikides. Noored tutvustasid ja levitasid anastatud Balti riikide 45 kodaniku pöördumist 1970-ndate lõpus, korraldades istumisstreike New York Times’i peakontori ees tänaval. Selle pikaaegse poliitilise lobitöö mõjul pööras Lääne maailm pikapeale rohkem tähelepanu Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Balti rahvastele, mis oli tähtsaks eelduseks meie taasiseseisvumise tunnustamisele 1991.
Lisainformatsioon:
Iivi Zajedova
ÜEKN „Suurpõgenemine 1944“ toimkonna juht
[email protected]
