Äsja – 21. juunil – algas ametlikult Maa põhjapoolkeral suvi. Ilmad lähevad järjest palavamaks, inimesed siirduvad suvepuhkustele ja suurem trall on alles ees. Ometi, tähelepanelikult vaadates, on sellesse rõõmu segatud esimene kainestav fakt. Nimelt 21. juunil saa-vutas keskpäevane Päike oma suurima kõrguse. Tallinna ja Stockholmi laiuskraadil oli selleks +54.0º, Tartus +55.0º, Torontos +69.4º, New Yorgis ning Chicagos +72.4º. Siitpeale on, Lydia Koidula kombel poeetiliselt väljendudes, “salaja sammumas sügise”, sest Päike hakkab aeglaselt vajuma.
Minu kodus on kõrge laeaken, kust suvel langeb helendav laik otse alla põrandale. Talveks ronib laik aga tükk maad seina mööda üles. Ja nii see on, et täna, 2. juulil, ehkki ainult 1½ nädalat peale haripunkti, on laik taandunud juba mitu sentimeetrit seina suunas… Aeg ei seisa, ka kui suvi näiliselt alles ülesmäge kulgeb.
Käsikäes Päikese liikumisega muutub muidugi ka päeva pikkus (siinkohal võetud Päikese tõusust loojanguni). Arvutasin päeva pikkuse Tallinn/Stockholmi, Toronto ja New Yorgi jaoks 21. juunil, 15. juulil ja 15. augustil.
Tallinn Toronto New York
21. juuni 18 t 18 m 15 t 18 m 14 t 47 m
15. juuli 17 t 32 m 14 t 58 m 14 t 40 m
15. august 15 t 17 m 13 t 50 m 13 t 39 m
Nagu hästi teame, on suvine päev seda pikem, mida kaugemal põhjas oleme. Kui aga kätte jõuab sügisene pööripäev, 21. september, on kõigil päev sama pikk, 12 tundi. Sealtpeale lühenevad põhjapoolsed päevad järjest kiiremini, kuni jõuludeks on seisund järgmine:
Tallinn Toronto New York
21. dets. 6 t 21 m 8 t 42 m 9 t 9 m
Seega, mida enam põhja poole, seda valgemad suved, kuid ka pimedamad talved. Suvise pillerkaari eest tuleb talvel maksta. Kes sellist aastaaegade muudatust ei soovi, peab kolima ekvaatorile, laiuskraad 0º. Seal on aasta ringi kõik päevad sama pikad, 12 tundi.
Raul Pettai